Päev enne äraminekut sõidutas ta mind Yr Eifl kanti. Päev enne seda mõlkus mul meeles kaks kohta, aga ma ei jõudnud ei Yr Eifl ega Llanbedrogi. Seda õnnelikum olin temaga pärastlõunase aja veetmise üle nii all ranna kandis kui ka üleval mäe tipus (tema esimest, mina viiendat korda). Ronimine oli seekord raskendatud, kuna lähenesime pigem külje poolt mis tähendab põhimõtteliselt suhteliselt seina ronimist, aga lisaks veel pehme maa ja kõrge, tihe kanarbikuala. Kui mere lähedal oli lausa palav olnud, on mägedes alati tunduvalt külmem ja tippu jõudes puhus vinge tuul. Mingi hetk püüdsime end kahekesi pilti jäädvustada ja teine hetk tegi ta paar ringi ümber minu, ma ei saanud aru mis värk on ja tiirutasin vastassuunas tema ümber, tema jätkas, nii et väike koomiline seik ka sealt tipust. Temaga olles on tihtipeale äärmuslikud päikeseloojangud nagu sel korral, vahepeal mattus maa udusse või siis meri ja merel oli näha päikesevirvendust, aga päikest ennast mitte. Suhteliselt sürr nagu temaga sel varahommikul P-Y-R. Lisaks vilistas tuul ja mida kõike veel. Jututeemad olid seekord ka mõnevõrra teised, sisukamad kui muidu. Mäest allatulek oli omaette katsumus, mudane ja märjast libe maa üksikute kivide vahel. Ei meenutanud sugugi seda, mida eelmised korrad kogenud olin. Samas oli Snowdonia mägi ikkagi tõsisem katsumus nii kõrguse kui ilma tõttu.
Asi muutus veel sürrealistlikumaks, kui hakkas pimenema ja me mõlemad mõtlesime, et see on nagu unenägu. Jah, kindlasti hakkan ma neid mägesid taga igatsema ja Walesi maastikku, vastasin ta küsimusele. Edasi oli minu valik, kas pubisse või poodi. Kuna ta oli paar korda maininud enda juures õhtusööki ning ma pooldasin vaikust ja hubasust, polnud raske otsustada. Muidugi ta teadis, et ma õhtusööke enamasti ära põlgan, seega jätsin tema otsustada, kuigi ta alati arvestab eelkõige minu soovidega. Keedetud aedvilju olen valmis vist iga kell sööma, seega pani ta 15-30 minutiga kokku sibulad-paprika-lillkapsa ja ma aitasin teda valge juustukastmega. Otseselt polnud ju midagi erilist ega toimunud ka midagi erilist, aga õhtu oli ikkagi niivõrd eriline, et jäädvustuda mällu igaveseks. Esiteks oli harukordne võimalus olla tema pool, see oli mu kolmas kord. Minu teisel saabumisjärgsel päeval olin ma seal esimest korda, kus ma temaga ka kohtusin (ja ma mäletan suurepäraselt, kuidas ta tutvustades käe tervituseks andis ja seda temale omane naeratus saatis), siis vahepeal käisin vana ratast tema juurest toomas ja nüüd siis, päev enne minu äralendu. Ta oli seekord toa koristamisega vaeva näinud ja kõik nägi isegi liiga kliinne välja, mööbelgi veidi ümber tõstetud. Esimest korda käisin tema ülakorrusel, mille juures oli kõige parem element katuseaken (toob kuu ja tähed voodisse). Teiseks tundus tema juures olemine hoopis muu keskkonnana võrreldes F.U-ga kus ma viimased 6 kuud enamik ajast olnud olen. Juba tema köögis abistamine oli midagi muud kui suhteliselt pimedas kitsukeses F.U köögis. Peale selle on ta elamine väga omapärane vaid heas mõttes (arhitektuuriliselt, detailselt), mitte tüüpkava järgi. Kolmandaks oli eriline õhustik, mis tähendab küünlavalgust, muusikat (tundub, et mind silmas pidades) ja pange nüüd hästi tähele, mis oli selle õhtu iva või erilisuse taga – meievaheline jutt! Ei see polnud enam nagu me kunagi alustasime, kas kuu on taevas või kivisein piisavalt sirge. See oli vahest mõnevõrra seotud äraminekuga, aga samas ei midagi nukrat, me hoidsime lõbusust üleval ja ma imestasin isegi, et nutt kurgus asemel oli nägu pidevalt naerul. Lõpuks ma ei mõistnud nagu ütlesin ka talle, miks me varem juba nii rääkinud pole... mõtlemisest, ülemõtlemisest, mõttevaikusest, meditatsioonist, tema hirmuunenäost, selle tõlgendusest, psüühikast, kontrollimisvajadusest, tema paarinädalasest haigusest (kas on ikka tõeline või mitte ja miks ta jälle haigeks jäi, kas teatud mõtlemise vili), perest, jõuludest, tulevikuplaanidest, reisisoovist jne. Kõige parem selle juures, mida ma veel näinud polnud (jah ta oskas mind taas üllatada), et tal on oma arvamus isegi neis küsimustes, missest, et vahest ütleb midagi pikema mõtlemise järel, on ta suuteline minuga täiesti võrdväärselt arutama, mitte jah-ei või lihtsalt pead kaasa noogutama. See tuleb veidi teise nurga alt, tema nägemusena, mis ongi huvitav. See hetk, kui ma adusin, kus ma olen ja kellega ma nii põhjalikult räägin ning veel millises õhustikus (küünlad, muusika jne), see oli kummastav – miks me polnud varem selleni jõudnud? Sel hetkel soovisin, et see oleks võinud regulaarselt toimuda ja kindlasti mitte minu ärasõidule eelnenud päeva hilisõhtul. Sel hetkel oleks võinud mulle tunduda, et midagi jäänuks justkui poolikuks, aga kuidagi kummaline, et ma olin pigem lõbus, ei ühtegi pisarat lahku minnes ega järgmisel päeval. Pange tähele, mul oli naeratus tundideks näol, kui temale mõtlesin. Imelik, et ma ei tunne nagu oleksin ta jäädavalt kaotanud. Ma olen üpris veendunud taasnägemises. Lihtsalt mõtlen, kui väga tahaksin, et temaga jutuajamine kestma jääks nagu traditsioon, mis sai alguse päevast, kui teatud barjäärid kadunud olid. Kui polnud enam küsimust, millest või kas rääkida. Ilmselt oli see võimalik suuresti tänu minu ärasõidule. Miks alles nüüd, mis kõik oleks võinud olla teisiti juba palju varem? Milline oleks sellele nüüd järg!?
Samas, õhustik oli küll romantiline, aga tema istus ühel, mina teisel diivanil ning vaid jalad olid visatud samale tumbale. Söögilauas õhtustamine meenutas nagu lõiku romantikafilmist, aga ma pigem naersin selle üle, kui seda mainisin. Jah, ise küll mõtlesin, et see hüvastijätukiri, mille talle lauale poetasin ja lugemiseks jätsin, kui ma jäädavalt läinud olen... kes naerab hiljem selle üle? Seda tagasi võtta enam ei saa.
Olin talle keetnud purgitäie mustikamoosi (korjatud paar nädalat varem samalt mäelt) ja kaasa toonud ka tema sünnipäevakingituse mulle – piparmüntidega kinni seotud vahvlipaki, kuna tahtsin seda kindlasti temaga jagada ja sel õhtul läks piparmünditee igati teemasse. Ükskõik kui hästi asi ka ei sujuks, on lõpuks uni see mis murrab ning teadmises, et järgmine päev on vaja varakult teele asuda ning kes teab, millal üldse pärast pikaleveninud reisi korralikult magada saab, oli mõistlik mind tagasi viia.
Temaga pimedas autosõidud tundusid mõlemale sürrina, me ei saanud naljaga pooleks aru, kuidas on võimalik korraga sama und näha, aga mul oli turvaline ja hea nagu viiks ta mind koju (nii tema koju kui F.U-sse). See tundus isegi ainuõigena ja ma ei kujutanud ette, et peaksin järgmine päev vastassuunas liikuma – miilide, kümnete, sadade, tuhandete kaugusele. Teades, et keegi hoolib ja hoolitseb, keegi jagab oma armastust midagi vastu ootamata, keegi on arvestav ja tänulik, keegi märkab ja toetab, keegi on oma ja sellele kellelegi olen ka mina oma... Ma olen andnud sellise inimese kirjelduse oma blogis vähem kui aasta tagasi, aga mul polnud erilist usku sellist inimest oma lähedal näha.
Südaööseks olin tagasi F.U-s, jagasin talle pildid ja siis oli tema kõige viimane, kellega pidin lõpuks hüvasti jätma. Ka viimane hetk polnud kurb (kui midagi kurba oli, siis viimased paar nädalat, kui mõttega harjuma pidin ja E. ära oli), nüüd aga kasutasime vanu repliike ja pöörasime asja naljaks. Maja ees värava juures jagasime viimaseid sõnu ja ma ütlesin (küll seda hetke kartes, kas ta kaasa tuleb), et enne, kui ta magama lasen, ootan ühte kallistust. Selle ma vastu puiklemata, otsekohe ja siiralt ka sain nagu oleks seda võinud sama hästi tervesse 6 kuusse jaguda nagu juttugi. Mina olin see, kes tegi kallistusele lõpu, kuigi ma oleksin seda võinud vähemalt hommikuni hoida. Veel tänusõnad, teineteise kursis hoidmine ja tema lause, et alati piparmünditeed juues mõtleb ta nüüd minule. Ilmselt kõige armsamad ja tähenduslikumad sõnad temalt üldse. Mina lubasin teha sedasama, aga ma kardan, et ta pole mu mõttes ainult vaid siis. Südamest kedagi välja juba ei aja.
No comments:
Post a Comment