Nüüd on käes hetk, kus ma võiksin midagi kirja panna, sest 3 kuud Wales’is on möödunud ja... 3000 pilti, millest iga päevakaust räägib oma lugu... ja nii palju lugusid... et ma ei oska alatagi... ja ma ei kavatsegi sellest kirjutama hakata... sest pildid räägivad enda eest... ja kõigil FB sõpradel on sellele ligipääs... Ma olen lihtsalt õnnelik, et mul on nende piltide tagavara, sest see on lihtsaim viis meelde tuletamaks... võrratuid hetki... nagu ka kokkuvõtlik ülevaade päevasündmustest, mida olen igapäevaselt üles kribanud... ja loomulikult blogikanded... hetked temaga... kogemuste võrra rikkam... uued tähelepanekud... elutõdede kinnistumine... see pole ainult ehitus või aiandus, mida õppida... minule olulisem kõigest on see... millised inimesed mind ümbritsevad... see võib sõltuda kohast, tegevusest jms aga lõpuks määrab see, kes on minuga... kellega ma koos elan, töötan, igapäevaselt suhtlen, juhuslikult kohtan... nemad kujundavad minu maailma, aga mina olen nad välja valinud... mul on õnn leida inimestes väga palju headust... ja võite uskuda, ma olen viimased 3 kuud näinud hordide kaupa inimesi, päevaseid ja pikemaajalisi... ja ma ei suuda ühtegi ebameeldivat kuju välja tuua... ikka vastupidi... nii et kõige olulisem on see, kellega ma oma elu jagan... iseasi vaid see, milliseks otstarbeks keegi on või kui palju ma kedagi oma päevakavva lisada tahaksin ja milliseks tegevuseks... hea meelega suurendaksin E. osakaalu kõiges, aga küsitav on see, kui väga ma seda tegelikult soovin või kui pikaks ajaks... ning siinkohal läheksin liiga egoistlikuks ja saamisjanuliseks, mis hakkaks mulle hoopis vastu töötama.
Millest ma ei alustaks, jõuan otsaga ikka E-ni, sest see pole uudis, et just tema on mulle siin kõige suuremaks toeks olnud, kuigi ta vaevalt ise seda aimabki. Kui paljud pildiseeriad oleks temata olemata, kui palju võrratuid hetki kogemata. Elu siin on värviline, aga temata toonid üle pastelli välja ei kannaks... Ikka ja jälle meenub meievaheline suhtlus algul ja kuidas see nüüd toimib. Tean kui palju annab veel paremaks minna ja kõvasti erksust juurde timmida, kuid sinna viib vaid kannatlik meel. Ta paistab kõhklevat ehk liialt, kui kuulsin teda paaril korral pigem endale ütlemas ja siis M-le, et ei tea isegi, mida tegema peaks. Lihtsalt nii ütleski ja olgugi, et see võis olla teab mille kohta, kandub see üle ka meievahelisse suhtlemisse. Ka õhku rippuma jäänud kutsed näitavad sedasama. Ma ei tunneta endas sellist ebakindlust, olgugi, et oleksin mitmes tekkinud olukorras tagantjärgi teisiti käitunud. Ma ei karda olukordasid tekitada, võibolla on hoopis tema minu asemel kontrollijast taktik, keda hirm sunnib ennetama. Ükskordki, kui mina nii kaugele ei mõtle. Kaalutlen rohkem, kui ta mind pea ees vette hüppama ergutab. Temale tuleb see lihtsalt nagu kividel ronimine. Mina alles õpin... Hea on tunda, kui mees on milleski minust üle.
Olgugi, et meil on niivõrd erinev maitse nii muusikas, filmides kui raamatutes, ometi... määravamaks on muu ühine maitse... ja kas üldse maitse... kui see fakt, et ma veedan temaga parimat aega... Huvitav on see, et temaga olles tunnen end kõige lähemal sellele, mida võiksin näha filmidest, lugeda raamatust või kuulda kellegi teise elust. See põnevalt kirjutatud või mängitud süžee on saamas reaalsuseks. Need hetked, kui ma mõtlen, et filmis on nii, aga päriselu ei küüni selleni. Ilmselt on asi selles, et lõhe on liiga suur minu enda elus. Kui ma olen 20 aastat seda suhteliselt ühtemoodi elanud ja siis 2 aasta jooksul kogeda pidevalt hoopis midagi muud, paneb see ennast üllatama. See on lühidalt kokku võetud nagu film, millesse tuleb 2 tunni jooksul kõik oskuslikult ära mahutada, et see vaatajaid võimalikult palju köidaks.
Nii ma ketran peas seda filmi, kus mina ja tema pearolli kanname. Jooksud, ronimised, hüpped, naljakad apsakad... Korraga meenub, kuidas me cob-segu koos samalt aluselt kühveldasime ja mul õnnestus kogemata oma labidaga tema labidalt segu endale ajada. Tema võttis selle siis oma labidaga tagasi ja ütles tõsiselt, justkui pahuralt, et see on minu cob, anna tagasi. Kuna see juhtus täiesti kavatsematult, oli selle hetke ehtsuses vähemalt minu jaoks tohutult palju komöödilisust.
Muidugi üha rohkem on esilekutsutud omavahelist lollitamist, mille reeglina algatab tema ning mina ometi võlgu jääda ei saa. Nagu viieaastased, kes loobivad heinakõrtega, pritsivad vett, ajavad taga, pilluvad liivaga, plärtsatavad saviga või ergutavad hõisetega mingiteks julgustükkideks (vähe vanem klass juba). Ju mul on puudujäägid mingist east, et ma neid algatusi täiega naudin ja ise ka kaasa lähen.
Tänaseks panen mölapurgi kinni, kuigi ma ei öelnudki vist seda, mida öelda tahtsin, ilmselt murdosa ainult. Teinekord ehk teise nurga alt. Aga antud kontekstis peaks see pilt ühest õhtusest väljasviibimisest sobima. Nägude järgi võiks diagnoosida, et õnnelikud inimesed
No comments:
Post a Comment