Ta istub lõuna ajal minu kõrvale pingile nagu midagi poleks olnud. Ta pillub aeg-ajalt sekka mängulisi elemente nagu alati või üritab nalja teha. Ta ilmub veel mitmeid kordi mu lähedusse kui töötan... või jääb mõne sentimeetri kaugusele seisma, justkui mul pole pääsu temast mööduda või sellest piirdest kiiremini lahkuda... ja mul tekib juba tunne, et põikan alati temast kõrvale, mitte vastupidi... ta küsib ikka veel minult arvamust ja märkab mind ka praeguseks tunduvalt suurenenud seltskonnas... nagu midagi poleks olnud. Tõttöelda polegi minu ja tema vahel rohkemat olnud ega kujunemas ning midagi ei pea tagasi võtma ja keegi pole narriks tehtud kui vaid mina oma südames. Mingi segu nukrusest, valust, kibedusest, kadedudest, ignorantsist... Kui seda viimast suudaks rohkem rakendada.
Pärast seda, kui ta oli möödunud nädalavahetusel rannas ühe tüdrukuga meie tiimile juhuslikult vastu jalutanud (ühe muidu oskusliku jutuvestja sõnul käsikäes), suutis minu terve mõistus selles tunnetesegus vahele kriisata, et aeg on lahti lasta. Kaotada ei saa seda, mida pole kunagi omanud ning ükski inimene ei kuulu kellelegi. Esialgu mõtlesin küll, et hakkan teda ignoreerima ja keskendun teistele (kui nüüd on lõpuks asjalik mehine seltskond ja tola mängiva M-ga saab omajagu nalja).
Esimene päev suutsin ma seda liini ka hoida, kuna üleüldiselt tundsin tema pärast halvasti, mul polnud vähimatki isu teda näha ja vältimine õnnestus ka tema suhteliselt unise oleku tõttu. Mu pilk otsiski teda vähem ja ma suutsin naerda kellegi teise kohaloleku tõttu. Kuid järgmine päev ütles mõistus, et pean ennast tema suhtes ümber orienteeruma, suutma võtma teda kui sõpra ka tunnetega, mitte ainult kui käituma nii... nii nagu alati olen... sõbralikult. Kokkuvõttes toob sõbralik, hoolitsev suhtumine mulle endale rohkem kasu kui kadedus-ignorantsus-kurbus ja muu säärane, sest see pesitseb minus. Lihtne mõelda ja rääkida, aga raske teostada kui tunded on endised. Et näha temas vaid sõpra, oleks päevapealt kelleltki palju nõuda. Mõistus ju seda näebki, et ta rohkemat kunagi välja ei kannaks, aga see teine pool, mis nõnda palju meelekibedust tekitab, koormab hinge.
Kell lakkas sel hetkel tiksumast ja oleksin justkui jõudnud tagasi trepi jalutsisse, isegi mitte esimesele astmele. Nagu lauamängus „Tsirkus“ ühe täringuviskega langenud redelist päris algusesse.
Ma lihtsalt ei mõista, kui FB kontoinfo endiselt midagi muud kajastab ja ta teist korda ette teadvustab, et saab kokku sõbraga. Võibolla pakkus keegi jutuga üle, kuna minu silm seda ei näinud ja selle peale üks kaastöötaja jutuga kaasa minnes huvi tundma hakkas, et kes küll see tüdruk oli, kuna üllatusena tuli, justkui temast seda ei ootaks. Tegelikult ei ootagi, kui ta on siinsete tüdrukutega igasugust puudutust vältinud (isegi tavakallistust hüvastijättudel) ning sellist mängulist suhtlust hoiab ta siiamaani selles kohas vaid minule või siis poistele, kellega ta võib vabalt ka sõbralikke mükse jagada. Või on ta hästi hoitud saladusena selles kapis, mida FB samuti ei kajasta ning millega ta võiks ka lähedaste suud üllatusest lahti tõmmata.
Minu mõistus ütleb veel seda, et mis ka oli või polnud, olukorda see ei muuda rohkemat, kui pean ennast teisele lainele viima ega laskuma enam lähemale kui juba olen. See tähendab lõppu igasugustele romantilistele lähemiskatsetele (mida ma järgmisel sobival hetkel oleksin ilmselt julgenud välja käia, aga siiamaani pole tema ärajätmiste tõttu seda tekkinud) või lõppu unistustele, mis olid liiga kerged tulema.
Mida nädala lõpupoole, seda keerulisemaks tema vältimine või ümberorienteerumine kujunes, kuna ta ilmus ikkagi liiga tihti mu lähedusse ning see ajas mind omamoodi hulluks... nagu midagi poleks vahepeal olnud… mida ta tuleb ja passib mu juures nagu poleks targemat teha, miks ta peab mu tee peale ette jääma nii, et kokku põrkamise vältimiseks pean kõrvale astuma ja temast õige lähedalt mööduma, miks ta esitab endiselt mulle lasteaiamänge, miks ta peab veel mu uksest sisse kiikama, et viisakat juttu teha, küsima muuhulgas mu nädalavahetuse plaanide kohta ja soovitama üritust, kuhu ta isegi läheb. Et ma näeksin teda kellegi teisega? Andku no aega väheke maha rahuneda... Miks ta viimasel ajal mitmel nädalavahetusel siia ilmub, et oma „sõpru“ näidata? (rattasõitude tõttu pole mul õnnestunud oma silmaga näha). Miks ta peab oma meelt tihti muutma, miks ta ei tea, justkui mida teha, omaette vaikselt seda lausudes, aga samas nii, et ma osaliselt pealt kuulen. Ebakindlus? Kas see polnud mina, kellele ta välja pakkus igasugu võimalikke variante ja lõpuks selleni kunagi ei jõudnud? Ei, see polnud ainult mina, kui eelmisel reedel kuulutas M. ja minu juuresolekul, et järgmisel nädalavahetusel läheme kalale. Ja teine hetk justkui sokutab mind kellelegi teisele kampa, kes ka Snowdoniasse kipub. Kas me mitte paar nädalat tagasi ei jooksnud vihma käes ja arutanud Snowdoniast? Kas me polnudki seal rannas, kus ta mulle kivi üles korjas? Mis see kõik oli või tähendas?
Koht mida minu mõistus hästi ei seleta või nagu ikka, variante ketrab ikka üles, aga milline neist... Tema vanuses säilitaksin ka mina vabaduse ja vaataksin ringi nö. sõbratasandil, mis tundub kõige loogilisem variant, aga sõbraga midagi romantilist oma algatusel ette nagu ei näeks, sest see oleks mängureeglite rikkumine.
Ühtlasi tean, et see on järjekordne õppetund minule, mõista mõistmatut. Selleks pean leidma ühiseid pidemeid oma möödunud elust, kuidas olen ise käitunud, aga suutnud näha vaid enda seisukohast mõtlemata sellele, kuidas võiks keegi teine mu käitumist tõlgendada. Vastused on tulnud varem või hiljem kõige eelneva kohta niigi, vahest ka asjaga seotud kõrvaliste inimeste kaudu.
Miks ma veel siin olen? Ma olen aru saanud, et kui miski siin elus loeb, siis seltskond ja sellega kaasnev üldine meeleolu. Kui see on hea või isegi suurepärane (peamine võtmesõna: üksteist arvestav), siis ma ei kipu suhteliselt erakliku elu juurde. Pealegi on mul ikkagi veel mida siit oskustööst ammutada ning.…….. endiselt tema, kelle käitumine on muutumatult minu suhtes kummaliselt hea ning seda 5 päeva nädalas ehk rohkem kui kellelegi jagatud nädalavahetus. Tema käitumise ja oleku järgi võiks arvata, et ka tema naudib siinset olemist. Ta kõlas õnnelikult, kui mu küsimise peale vastas, et jääb veel vähemalt üheks aastaks (üks töötaja lahkub varsti).
Vahest on veider kõik see mis siin toimub, täna küsiti, mida ma küll tõmban? (what are you smoking?) Ja selle peale, kui M. minult naljatamisi küsis, kas ma olen õnnelik, mina “yes”, M. why?”, keeras tema autoraadio maha…
Parempoolse pildi seletuseks nii palju, et M. ajas mind pisarateni naerma, nii et ma pidin hetkeks oma töö katkestama ja teades, et E. käes on fotokas, keerasin selja. Vasakpoolsel pildil on veidi ebatüüpilisem lõuna selle poolest, et üle pikema aja sain korralikku proteiini makrelli näol, mida siit merest püütakse ikka 5-6 tk ühe õnge otsas ning vahest pooltunniga 50 tk.
No comments:
Post a Comment