Sellel õhtul, kui teised olid sellest rannaskäigust kilde poetanud, läksin mäkke ja lasin ta vabaks... vähemalt üritasin, sest raske oli lihtsalt käega lüüa, panna ta enda jaoks igaveseks lukku ja leppida, et olen taas kellegi kaotanud. Kaotanud kellegi, kes pole kunagi olnud minu... Kuidas ma võisin üldse nii mõelda?
Suutsin mõelda, et tema vältimisest poleks kasu. Mitte mingit tulu poleks toonud ka igasugune pahameelest ajendatud käitumine. Seega jäin oma loomuliku oleku juurde, mis tuli tema juuresolekul kõige lihtsamini ka välja – naeratav, rõkkav, naljatlev, tähelepanelik, arvestav jne. Mis aga tundus mulle kummaline, oli tema endine, täiesti muutumatu käitumine minu suhtes ja päev-päevalt ehk veelgi üle vindi keeratuna. Ma ei suutnud ette kujutada, et ta võiks oma tüdrukuga lõbusamalt aega viita kui minuga. Ehk ainult füüsilise kontakti mõttes, sest meie vahel polnud tükk aega ainsatki juhuslikku kokkupuudet. Kuigi tasapisi oli miski muutumas ka selles vallas – juhuslikud müksud, puutumised, mis otseselt ei lugenud, aga samas midagi ju oli selle varjus peidus (nagu me oleksime mõlemad seda teadnud). Paar nädalat tagasi ei laksatanud me käsigi kokku, kui ta ära õppis eestikeelse: „Viska viis!“ Ta lihtsalt kordas seda. Aga täna andis ta tugeva laksu, kui piparmünti võtma läks, nii et mu pihk veel selle järel mõnda aega kibeles. Piparmündiga tagasi tulles suutis ta laksu tagajärjed hellalt ära kaotada. Lehekesed rändasid mingil moel minu pihku ja ta sulges selle oma peoga. Ma ei suutnud hetke võlust lummatult isegi mõelda, kui palju see vähemalt minule tähendas. Ilmselt oli segaduses ka itaallane M, kes tegi kõrval imelikke grimasse, mõistmata, mis parasjagu juhtus. Ta vaid küsis, kas ma käisin eile pubis ja kas olen siiamaani kergelt laksu all... Ma olin lihtsalt õnnelik, sest E. pihk oli rohkem kui murdhetkeks minu oma ümber. See oli juhtunud loomulikult – pidin neid lehti hoidma kuni ta köögist teepotiga naaseb, sest me ju ometi vajasime seda sinna, pingile, kus parasjagu istusin.
Üha rohkem jääb ta mulle otsa vaatama, kui varem tiirutas oma näo pärast minu silmadega kokkupõrget siia-sinna kõrvale, siis nüüd on see vaid otse ja rohkem kui murdhetkeks minul – armas kutsikapilk, millele ei oska muuga vastata kui naeratusega. Ja üha rohkem on see minust ehk kahe pea jagu eemal.
Ma ei osanud midagi arvata, kui ta meres võidu ujudes minu jalakannast haaras, et ma enne teda kivini ei jõuaks. Võibolla oli see sõbralik žest nagu ka mu selga käega tõugates, et ma end merekivil edasi nihutaksin. Võibolla olen nagu iga teine sõber, keda ta veest välja tulles pritsib või kelle lähedusse pikemalt vette ujuma jääb. Kuidas saingi ma jätta vastamata – pritsisin vastu, lükkasin teda seljakotist mäkke, kui ta kogu oma keharaskuse minu poole hoidis või tõmbasin hoopis seljakoti kinnititest tagasi.
Viimati ujusin talle järele paarsada meetrit piki rannajoont, jättes maha kogu ülejäänud seltskonna. Olin tükk maad temast maas, tema juba veest väljas ja tagasi teiste poole jooksmas. Mõtlesin, et heakene küll, jätkan sama teekonda üksinda ega roni sellepärast varem veest välja. Aga ta ei jätnud mind, oli tagasi samas kandis kus minagi ja jätkas jooksmist edasi-tagasi kuni jõudsin samasse lõpp-punkti. Rannale jõudes olin peaaegu otsi andmas, sest soolavett ninna, kõrva või suhu sattumist vältides, lainetega rahmeldades, olin ennast päris ära väsitanud. Ja selle peale otsustas tema mind veel rohkem proovile panna. Hakkas ees liduma ja tema ergutushõigetel ka mina tema järel – liival, kus oleksin võinud pärast seda ujumist ka kõndides takerduda. Olin peaaegu maha pudisemas, alla vandumas, enam veelgi kui eelmisel korral samal rannikul temaga vihma käes joostes, tookord küll heinamaal.
Aga sel korral ma tema käitumist enam kummaliseks ei pidanud, sest...
Sest M. oli nädal hiljem tahtnud teada E. pruudi nime. E. jäi mõtlikuks ja M. selgitas edasi, et see tüdruk, kellega ta rannas oli. See oli ta sõbra tüdruk! Ma olin vat et veel rohkem segaduses – ekstüdruk, sõbra tüdruk ja teab veel kes on tal viimasel ajal siin kaaslasteks olnud. Keda ta sel nädalavahetustel „sõbrana“ esitleb? Ma peaksin seda nüüd nägema, kuna ta esimest korda ütles nädalavahetuse eel „Näeme homme“. Kuidas ta võib selles nii kindel olla, kui olen kõik eelnevad nädalavahetused „puudunud“? Olgu, ilmaennustuse järgi võib see isegi juhtuda.
Kas mul hakkas kergem sellest teadmisest? Jah ja ei. Sellest hetkest särasin ma eredamalt ja julgemalt, kadus ka nukrus ja lein, aga... selle asemele tekkis mingi seletamatu hirm sama kordumise ees. Esimesel korral tõlgendasin mina, teisel korral teised valesti, kolmas kord saab olla vaid tema tõlgendus, mis on ehtne.
Samas tean endiselt, et jagan temaga ka praegu oma elu parimaid hetki. Isegi kui need on hetked seltskonnaga rannas või kasvõi siinsamas töö- või puhkehetkedel. Ühel õhtul ronisime mitmekesi hiiglaslikule kruusahunnikule (sest minule lisaks 6 meest ikka ühte Mini Cooperisse ei mahu, et lähedale mäkke sõita) ja jäime päikeseloojangut jälgima. Õieti küll kiirendas tema ees ja hõikas mulle, et talle järele liduksin, ulatas viimasel ülestõusul käe nagu alati. Keegi mängis kitarri ja tema oli kaasa haaranud vilepilli. Tagasi kõmpides ütles, et jalutades pole sugugi lihtne vilepilli mängida. Mina kutsusin teda järgmine kord üles võrdõiguslikkusele, et teinekord rannajooksul peab ta mängima vilepilli. Kui see oli tema järjekordne üleskutse, mis kuhugi ei kanna, kui sõnad tuulde, oli see siiski armas: „Nüüd teeme igal nädalal ühe ujumis-jooksuvõistluse.“ Jälle on minu otsustada, millisesse randa, aga ainult mitte „Põrgusuusse“, seda rannajoont on seal kolepalju.
Mõtlesin veel, et pole talle kaugeltki nii saladuslik kui tema mulle, sest nö. „vaheisikute“ otseste küsimiste kaudu olen omajagu esile toonud. Seega tuli mõnevõrra üllatusena, kui ta mind kolm kuud tundes minu kohta ikkagi suurt midagi ei tea. Ta pole ju küsinud, millega põhjendasin end ning täpselt nii on ka vastupidi. Tema hoolib ajaloost, põlvnemisest, arheoloogiast, järelikult ka minevikust. Mina ei pea seda niivõrd oluliseks, kui seda inimest, kes on täna. Muu on vaid puhas uudishimu. Kuna tulevikku ette ei tea, jääb vaid olevik. Hetked mis on täna... „Do it like you make love“ oli üks hetk, kui M. cobi kätega segas, see E-le esiti küll leivataigna tegu meenutas, aga pärast hoopis teisiti ütles ning mina omakorda parandasin: „Do it like you make bread with love“.
Samas on veel midagi kummalist – ma tunnen ennast temaga olles rohkem naisena kui varemalt. Ühelt poolt alahindasin tema oskusi, jõudu, leidlikkust jms. Pidasin teda suhteliselt laisaks ja sellest tingitult ka väheettevõtlikuks, nägemata asju, mida ära teha võiks. Kõrvalehiilimised olid pigem tingitud muudest asjaoludest, millest on mul praeguseks aimu pikemalt siinveedetud aja tõttu. Mõnes mõttes on ta ehk liiga noor, et olla päris küps või mina liiga vana (või küps), et oodata kedagi-midagi veel küpsemas.
Teine asjaolu, mis laseb mind „nõrgana“ ehk naisena tunda, on mitte ainult allajäämised töövõtetel või –seadmete kasutamisel, vaid meelelahutuslikus osas. Ma ei mõtle mitte ainult võrratuid spontaanseid hetki, mis tänu temale pidevalt iseenesest tekivad, vaid kui tema loomupärast sportlikku hasarti: hüpped (vette, kaugustesse, kõrgustesse), ronimised, jooksud, ujumised, kivivisked jne (ei saa aru, miks ta rattasõidu pärast põdes, kui ta varemalt jalgpalli mängis ja mägedes ronimas käis). Mulle meeldib sellega kaasa minna, isegi kui tean, kes alla jääb. (Tegelikult jääb alla see, kes alla vannub.)
See on ahvatlev, kui ohjad on lõpuks ikkagi tema käes, see laseb mind ka naisena tunda. See, et tema otsustab, kasvõi juba selle, kui palju hetki koos veedame ja kuidas. On see siis tema hetkeline meeltesegadus, muutlik meel, mis hoiab teda üks hetk tagasi ja teine hetk laseb taas sammukese edasi, igaljuhul tiksub see kell hästi reguleeritult, kui lõpuks ajas ette ei torma ega maha ka jää.
No comments:
Post a Comment