Võrratult mõnus on. Istun väljas kiviseina äärsel pingil ja naudin vaikuses üksinda päikesoojust. Kui juba kuuled linde ja lambaid pingutamatagi, siis on vaikne ja kui veel seitsme paiku õhtul on soojust küllaga, peab ilm ka suvine olema.
Olin mõned tunnid tagasi taas ühe mäe tipus, seekord küll üksinda, aga seda enam sain mõelda. Mõelda selle peale, mis suunas mu eluke kulgenud on. Selle üle ei peagi mõtlema, aga lihtsalt ühel hetkel kuskil Walesi mäes mustikaid peoga suhu ajades meenuvad eelnevad suved ja siis järgneb muie… kui keegi oleks aasta tagasi mulle öelnud, et aasta pärast nopid sa kodumetsa asemel mustikaid kuskilt Wales’i mäejalamilt... vähetõenäoline, aga samas, nii see nüüd on... nagu ka rattasõidud eesti külateedel on asendunud wales’i kitsasteedega. Lehmade asemel näen rohkem lambaid, pikkade heinakõrteväljade asemel hoopis lühemat sorti taimedega kaetud maa, enamasti ka igasugu okkalisi põlvekõrgusi kriipivaid taimi, eriti mäestikes, kus on arukas kanda pikemaid sääri. Aga on huvitav ja põnev, isegi kui olen viimastel aastatel soovinud veeta suved üha rohkem kodumaal ja omas kodus, ei tunne ma sellest hetkel puudust. Lähikant oli rattaga ära sõidetud ja midagi uut silmale seal pakkuda ka polnud. Samas on Wales’is ikka veel üllatusmomenti ja mitte ainult looduse poole pealt. Kui keegi oleks öelnud, et aasta pärast kappad ringi ühe waleslasega... Sõnast „võimatu“ loobusin küll paari aasta eest, aga väga-väga vähetõenäoline või 99% oleks ma selle võimaluse välistanud. Aasta tagasi jälgisin kõrvalt Barnacre muinasjuttu Timi ja Mette vahel ning muigasin mõttes selle peale. Üks asi kellegagi suhtesse laskumine, millega ma tol ajal poleks kindlasti kaasa läinud, enda puhul ette näinud (isegi eestlasega), aga teine asi... mis mõttega on vaja lasta sellel juhtuda, kui kiire lõpp on etteaimatav, seal pole midagi püsivat ette nähagi. Ja nüüd näen analoogset enda elus toimuvat, aga ma ei takista. Ma isegi ootan seda, kuigi lõpp on... Ma ei hooli sellest, võibolla peaksin, kuigi selles pole otseselt midagi keelatut... Ta on juba praegu kinkinud mulle tohutult hindamatuid hetki, et ma ei jõuaks teda ära tänada. Ma võiksin öelda, et tänu temale olen ma need endale algselt määratud kolm kuud ka hästi vastu pidanud. Kõik pole sugugi roosamanna olnud, iga projekti puhul hakkad mingist hetkest nägema selle puudusi. Aga tema tõttu tahan ma ikkagi veel kõige sellega kaasa minna, kuni mu elu siin ei muutu tavapäraseks. Ma tahan seda lihtsat, etteaimatavat, kindlat, turvalist koduelu miskipärast edasi lükata. Mul pole sellega kiiret ja ma tunnen, et sisuliselt ei oota mind miski või keegi ka tagasi, vähemalt mitte oluliselt. Ei, see pole kibestumus, et mitte miski või keegi... pigem äärmiselt hea vabadusetunne omamata mitte ühtegi kohustust mitte millegi ega kellegi ees.
Ainus kohustus siin söögi ja peavarju eest on teha teatud määral tööd. See määr on söömisega võrreldes niivõrd väike järelikult, kui ma olen siiatulekust suutnud 10 kilo juurde võtta. Kusjuures see oleks maailma lõpp, kui ma oleksin praegu, eriti suve ajal Eestis, aga siin – keegi ei hooli peale minu enda, sest uk-inimesed on harjunud pluss-suurustega, mille alla mina ei rühmitu. Siin võib pigem tekkida hirm, et jään niimoodi veel märkamatuks, ka tema silmis...
Nii ma siis kirjutan oma vaikusehetkel seda jutukest, võtan köögist decaf tee või kohvi ette ning vajadusel teen mõned saiad pähklivõi ja vaarikamoosiga. Kodus ma sellist jama, alates küpsistest, lihtsalt ei ostaks, aga siin on raske kõrvale vaadata, kui kogused on ka suured. Millegi eest pole mina maksnud, ka mitte selle tassi, millest joon ja kõik teavad, et läheb „killimiseks“, kui keegi teine seda puutub. Ühismaja küll, aga minul, vanal veteranil, on juba teatud eelisõigused. Ma olen ühes maailma ilusamas paigas ja näen kõike seda tasuta. Tasuta elan ühes šefis kivimajas ja vähendan oma hirmu igasuguste heatahtlike võõrsissetungijate ees. Ükskõik kes võib tulla ükskõik millal, aga järjest suureneb ükskõiksus selle ees. Oma kodus aasta tagasi poleks seda ette kujutanudki, ammugi lubanud, aga see pole ka mu päris kodu, kuigi tunne väga ei eristagi ühte teisest.
Ainult selles mõttes võiksin olla tagasi päris kodus, et tunda, mis on minuga vahepeal jälle juhtunud. Kas oskan üldse pikemalt enda ümber inimesteta elada? Harjumusel on küll jõud, aga äkki sai vahepeal inimpõlgurist inimrikkur...? Kui ma siin kuningriigis palgatööl olin, oli mul tõeline hirm keelelise suhtluse ees, aga praegu on mul suhteliselt ükskõik, kui keeleliselt korrektselt miski kõlab. Ma arvasin ja siiamaani kipun arvama, et ma pole keeleliselt kuigi tugev, aga mitmed inimesed, sh inglasest endine keeleõpetaja on ära märkinud, kui hea see on. Ennast on raske hinnata, aga ju tuleb siis teisi uskuda. Vähemasti ei hoia ma end enam tagasi ega väldi suhtlust, kui mul midagi öelda on, sest varem jäin selle tõttu vaikseks. Sobivad inimesed oskavad mind alati rääkima panna või siis, pole alati vajadustki rääkida. Võib ka mõista ja tunnetada, mida teed olen ma E-ga pigem läinud, sest näiliselt on ka tema sellist tüüpi ning mulle see vägagi istub. Meievaheline oluliselt määravam keel nõuab vaid tähelepanuvõimet, märkamist, tänutunnet ja soovi vastu pakkuda. Iga osa olemasolu sellest ringist hoiab seda keerlemas. See keerleb vahest aeglasemalt, vahest kiiremini, aga milleks ajas ette kiirustada... Kiirustada elu takka nagu mul kombeks on, elada see ära mõne aastaga, lõppemata jada plaane, mida vaja täita kiiremas korras. Ei, SELLE eluga pole kiiret, ma võin teda määramatuks ajaks edasi lükata. Oluline on hetk nüüd ja praegu, mis on meeldiv ja kuni see seda on, milleks seda muuta või tahtagi enamat (kunagi tulevikus)? Kindlasti on siinolemine kinnistanud selle mõtte... Ma tean, kuhu mu elu pooleli jäi ja tean ka seda, et võin seda iga kell jätkata, kui vaid soovi on, isegi töö osas, aga ma ei vaja seda enne kui see elu siin kaotab oma võlu ja muutub tavapäraseks. Kui mul pole enam midagi juurde õppida, nii oma isiksuse seisukohalt kui selle töö suhtes siin... või kui tema kaotab oma võlu ja ring enam ei toimi... aga sinnamaani naudin seda keelt temaga, kus sõnad on tihtipeale üleliigsed.
Seda uskumatuna tunduvad tema minevikupildid või see inimene, kes ta oli, on sisimas siiamaani, aga näitab välja vaid õige pisut teatud momentides ning pigem alles tundma õppides. Seega enamik siinolijatest seda külge temas ei näe ega eeldagi. Tema on rahulik, siin on rahulik, õhtuti nii rahulik nagu oma kodus... Istun niikaua pingil kui miski mu rahu ei riku, aga hinge jääb rahu ikkagi.
No comments:
Post a Comment