märkide keeles

Kümme aastat vanemana on sama kerge armuda kui nooremana, ainuke vahe on selles, kui varem oli kerge tunnetega kaasa minna, siis vanemana kaasnevad mõtted, mis sellest kõigest välja tuleb, kui kaugele kannab ja kas üldse on mõtet, kui see ei vii lõpuks kuhugi (kui see pole see, mida otsin ja tean seda ette). Suurenenud hirm ebaõnnestumise ees tõmbab tuure maha ja tekitab teatud vältimiskäitumist. Seega üldisemas plaanis pole see sama kerge kui kümmekond aastat tagasi. Kõigele tipuks tean täpselt, keda ma enda kõrval näha tahan ja see ei tee asja kergemaks, arvestades norme. Selge visioon peaks ka sellise inimese kohale tõmbama, aga mis siis, kui mu nägemus seoses soovide muutustega jälle vahetub?

Olen pikemat aega tahtnud enda kõrvale tõsiselt võetavat sõpra, kellega seigeldes kasvõi maailma lõppu jalutada. Maja ehitamisel jätsin kõrvale ühe olulise argumendi ning üha selgemaks saab, et vajan midagi või kedagi püsivamat. Mitte et see sõber ei võiks olla püsiv, võiks olla sõbrast lõpuks enamat. Kui tunded kõrvale jätta, näen ma E-s vaid tõsiselt võetavat sõpra. Nii ütleb minu mõistus, mis eristab hästi ühte teisest. Kahjuks on seal ka tunded, mis tahaksid enamat. Kui hea ka see poleks, sooviksin osati, et see tunnete periood juba üle läheks, et ma suudaksin täie selguse juures toimida. Et ma ei peaks igatsust tundma, kui ta igakord läheb, et ma ei sooviks teda kauemaks kinni pidada, et ma ei ootaks teda, et tema ilmumine ei tekitaks minus emotsioone pluss muud asjaolud, mis panevad vahest hingevalu tundma. Ma ei teagi, kuidas peaksin käituma nagu oleks ka siin mitu taktilist võtet, mida kasutada. Tegelikult ju ongi võimalusi palju, rohkem kui oleksin näinud 10 aastat tagasi. Tegevusetus, see on olnud mu ainus taktika. Või siis tema...

Kuigi, tundub nagu suhtleksime märkide keeles. Kas teine paneb tähele ja taipab... See on omamoodi põnev ja tegelikult vägagi nauditav. Miks ei peaks midagi sellist siis pikemalt kestma, lõppude lõpuks, kuhu on kiiret – homme kokku, ülehomme lapsed ja siis üle-ülehomme lahku... Midagi sellist polegi veel mu elus olnud, et suhteprogress seisab sisuliselt paigal, ehk aimatav millegi kinnistumisest mõne märgina, mida üks või teine ette söödab. Kõik varasem mu elus on toiminud justkui kiirelt ja lakanud olemast ka see miski, eriline. Tegelikult on toimunud ka selle paari kuuga päris suur edasiminek, alates sellest, kui kodus kellegi pilti silmasin ja juba sealt ta naeratus meelde jäi või kui ta end esimest korda tutvustas ning nüüd, kui ta päevas mitu korda mind rõõmsalt nime järgi kutsub ning meil ühest filmist “oma” laulujupp on. Pole ta miskit nii tagasihoidlik või vaikne, kelleks teda peetakse.

Mäletan esimesi omavahelisi jutuaretusi, kui ta mulle keset päeva taevas kuu poole osutas või minu toa juures aknast oma päevatööd silmitses ja leidis, et see pole päris sirge. Kuigi ma pole kunagi kahelnud, et temas rohkemat, sisu, poleks. Tema müstilisus on mind alati uudishimu tundma pannud. Võimalik, et seal pole seda, mida ma leida tahan, aga ma tean, seal on rohkemat, kui ta välja laseb paista. Nende omadustega ta ei uhkusta, mille poolest ta võiks just suud paotada, selleks kannab ta ette hoopis midagi muud, mis mind ükskõikseks jätavad.

Aga areng on toimunud, hoolimata sellest, et meie vahel pole, vähemalt otseselt, midagi romantilist. Tean, et temalt romantilist algatust oodata oleks palju ning mina pole kunagi esimese sammu tegija olnud. Kui tahan, et see juhtuks, pean olema esimene, näitama üles rohkemat kui lihtsalt soojust. See on mulle midagi uut. Nii mitmedki mehed on lugenud minu hoolitsusest või kasvõi naeratusest niigi palju välja, enamasti ülemääragi. Aga tema...? Kas samas võiksin tunduda kellelegi külmana, mingi pool minust ju ongi see, mis hoiab jalgu maa peal ning ei lähe kõigega sugugi kergelt kaasa. Tema puhul pean lausa endale vastu töötama, et mitte teda puudutada, et jätta vähemalt pooled naeratused endasse ning rõõm varju, aga ometi tahaksin tunda ennast tema vastas... Ma ei imestaks sugugi, kui ta sooviks sama, sest teatud juhtudel tunnetan nagu ta teeks miskit meelega, pannes mind proovile, jälgides, kas tulen kaasa...

Viimane kord, kui ta ennast teadlikult kalju serval kõikuma lõi, toetasin korra oma käe ta seljale, et teda näilikust ohust säästa. Kui ta tookord P-Y-R varahommikul külmast lõdisema hakkas ja ma ennast talle isegi mitte lähemale ei liigutanud, jäi see mu hinge valutama, sest äkki olin liiga kalk. Oleksin vahendeid omamata ka midagi enamat saanud korda saata, aga ma ei näidanud oma soojust. Sellest ajast saadik ootasin uut võimalust. Olin isegi nii kindel uutes võimalustes, sest terve kuu oleks saanud sisuliselt kahekesi selliseid hetki tekitada, aga... Just siis tõmbus ta kuidagi eemale. Justkui seltskonnaga kuskil käies või olles saaksin talle palju lähemale. Nii vist ongi. Teatud vaheinimeste abil suudame oma kestast välja tulla, läbi nalja parema kontakti saavutada ka omavahel, sest kahekesi olles kipume pigem tõsiseks jääma ning tööle keskenduma. Pole ta sugugi nii tagasihoidlik nagu esmapilgul tundub. Ta oskab ka selles üllatada, kui seltskondlik võib olla ning mis tegusid korda saata, aga seda olin ma eeldanud. Vaga vesi, sügav põhi...

See tiksumine ajas mind kergelt hulluks, mitte ainult lähemal mingile daatumile, vaid oleksin soovinud enamat juba praegu. Pärast mõnda lähemal olemist oli ta jälle mingi hetkega kaugemal ning lõpuks hakkasin kartma hoopis miskit muud – kuidas vaataksin talle silma järgmisel hommikul, kui teeksin lähenemisega end narriks? Me oleme ju siiski sunnitud 5 päeva nädalas koos töötama. Olgugi, mul on igati voli ka koheseks lennupiletid korraldada. Teisest küljest võtsin arvesse oma soovitusi eksilt, kes minu asemel oleks järgmisel võimalusel näidanud oma tundeid, ehk isegi vahetult enne äraminekut. Mina ei näinud siis sellel enam mõtet, kuigi jah, tagasituleku võimalus jääks alati. Miks peab lihtsuses olema nii palju komplitseeritust, miks ei võiks olla see nagu kümme aastat tagasi, kui ma lihtsalt oleksin teinud seda, mis tagant tõukas, pikemalt arutlemata, ette nägemata või kaalumata mitmeid variante?

Nüüd olen oodanud hetke, mis looks sobiva pinnase lähenemiseks, aga isegi, kui ta on tahtnud ka koos minuga kuhugi minna, on tema pere (vanematekodu) ja sõbrad eelisjärjekorras. Oh, tean ka, mida see sisuliselt tähendab, mida tähendavad viisakad vabandused millegi ärajäämisel. See teeb taas haiget ning viimati otsustasin end mitte kellegi järel ootama panna. Sellest hetkest ajasin end tagajalgadele ja otsustasin, et kui see peaks nii jätkuma, broneerin ka lennupiletid. Kuid veidi hiljem mõistsin, et otseselt pole ka praegu miskit viga. See võib tunduda justkui kummi venitamine, aga samas, miks ei võiks märkide kaudu suhtlemine kauem kesta kui see on põnev ja nauditav. Vähem sõnu jätab rohkem ruumi teineteise tunnetamiseks. Ei pea kohe järgmisesse faasi tormama, milleks tappa elevus, mis on praegugi õhus, vähemalt minu tunnetada? Las jääda vähemalt minu nägemus ja tõlgendus asjadest, kui see mulle nii palju rõõmu pakub. Miski kinnistub siiski pikema aja jooksul ning aeg toob selle, mille tooma peab.

Millistest hetkedest ma räägin? Need on peaaegu märkamatud ning kõrvalise pilgu läbi ei kannaks ilmselt ka suuremat tähendust. Räägin siis üldisemalt temaga seotud momentidest või kummalisest käitumisest.

Millal see üldse algas – tema sünnipäevast, kui koogid küpsetasin? Sellele järgnes tomatite ja avokaadoga kauss minu toa sissepääsu ees, millest juba siin korra juttu tegin, päevalillede istutus, kui ma mingi jutu sees neid ilmselt maininud olin ning isegi asukoha määratlenud, mida ta täpselt mäletas. Pärast seda toimus justkui tagasilöök, kui ta hoidus tööst, oli tõbine, viis jalgratta enda juurde ning tagatipuks sõber, keda külla ootas, oli tüdruk, kellega ta miskipärast ühel pühapäeval otsustas siit läbi astuda. “Miskipärast” selle tõttu, et sinnamaani oli ta vältinud töövälisel ajal ilmumist, minu siinolemise ajal polnud ta veel kunagi nädalavahetustel läbi käinud ning pealegi oli neiu kaasas ka pool päeva järgmisel päeval, esmaspäeval. Milleks siis korra ilmuda pühapäeval ning küsida minu käest, millisesse randa mina soovitaksin minna. See ettepanek polnud ju mulle suunatud (kuigi küsimise hetkel vägagi erinevalt mõistetav) ja kuigi see polnud enam tema tüdruk (mis selgus alles hiljem), sattusin ma kuidagi nõmedasse olukorda, vähemalt nii ma tundsin, sest olin peaaegu valmis matma kõik oma unistused ühe hetkega. Igatahes sain ma aru, miks ta oma (isa) ratta just päev enne koju viinud oli ning poleks imestanud, kui ta tahtis mu reaktsiooni (asjasse suhtumist) näha. Mina säilitasin algupärase, mitte midagi ütleva käitumise nagu alati, läksin kaasa ka tema viisakate kiskumistega enda kulul, pakkusin sõbralikult teed ja süüa. Lausa imestasin, et ta tegi heatahtlikku nalja minu kulul ja see oli üks esimesi momente, kui ta käitus oma tavapärasele karakterile teistmoodi. Tunnetasin, et olen talle lähemal kui see tüdruk, sest ta suhtus minusse soojemalt ja sõbralikumalt kui temasse. Nii ma hakkasin pärast seda ka tundma – üha lähemal temale, ka siis, kui ilmusid mõnepäevased või nädalased vabatahtlikud, kuigi paljud jätsid taas tulemata. Isegi, kui see tüdruk oleks olnud tema valitu, mida muud ma oleksin ka teha saanud, hakkan ma siis kellegi õnne mingite võtetega lörtsima, ei, väärikus ennekõike. Oleksin tahtnud sellisel juhul ennast kõigest välja jätta ja kui ma poleks suutnud ennast tema suhtes ümber orienteeruda sõbratasandile, oleksin lahkunud. Eks ühelt poolt tunnen ka mõrudat meelt, kui ta kellegi teisega lõbusalt naerab või siis vahest P-le käed armsalt õlale paneb ja neil omavahel vaja asju arutada on, aga esimeste puhul tean, et nemad on siin vaid viivuks ning P-a on temast pea kaks korda vanem naistöötaja, kellega ta sama tööruumi jagab. Alati lohutab see, et kõigist vabatahtlikest olen mina juba oma inimese staatuses.

Minu puhul ringles siin tema suust legend, et ma olen kõik tulemata vabatahtlikud maha nottinud ning kui ta sõbranna küsis, et millal uued vabatahtlikud tulevad, vastas tema, niipea, kui ma lõpetan nende killimise (when she stops killing them). Nojah, pärast seda, kui ma lubasin tema nende kõlakate eest ära killida, kadusid ka need jutud. Aga siiamaani räägin ma teistele vabatahtlikele, et mul on voodi all kirves, mõned arvavad, et enesekaitseks, kuna uksed on alati avatud (s.t lukustamata, olen siis üksinda või isegi kui kedagi meist siin kohal pole). Ainult tema teab, miks ma kirvest mainin.

Igaljuhul suutsid jutukad ameerika neiud nii minust kui temast igasugu isiklikemaid fakte nagu huvisid, elumõtteid, soove jms välja pigistada ning ka naljakamaid lugusid või seda soont, mida ma poleks temast arvanudki. Ilmselt poleks me iial nende teemadeni jõudnud või siis ehk ajastu hiljem, kui kõik jääd oleks lõpuks sulanud.

Mulle meeldib, kui ta jääb õhtutel kauemaks ja üha rohkem seda ka oli, kui ma siin üksinda viibisin. Ikka jäi ta trepil veel viivuks seisma, et midagi enne lahkumist öelda või küsida. Mitte kunagi ei julgenud ta otseselt mu tuppa astuda, parimal juhul jäi uksele, kuid nädal tagasi pakkusin enne lahkumist veel mälupulgalt pilte ja kui ta neid oma läpakasse tõmbas, palusin tal ka tooli kasutada, kuigi ta algul vastu vaidles. Siis ta sirutas end toolil ja haigutas mitu korda, kuna oli hommikul äratuskella varasemaks pannud, et rattaga tööle tulla, aga jäi paariks minutiks voodi ja ärkas alles tunni pärast. Siis ta ütles, et ei taha koju minna. „Miks?“, tahtsin teada. Sest siis ta jääkski sinna ega viitsiks edasi poodi sõita, mille jaoks oli ta just lasknud minul ostulisti kirja panna. Järgmisel hommikul oli tal kaasas 12-st asjast vaid 2, kuna rohkem polevat tal raha kaasas olnud. Ma ei räägi isegi viimasest põhjendusest, mis oli äärmiselt kahtlane, vaid see põhjendus, mis järgnes: „I don’t want to go home“. Isegi kui poes käimine oli õhus, tundus see fakt kuidagi kõrvalepõikena. Miks ta siis kohe ei alustanud juttu õigest otsast, et ta peaks enne koju minemist poes ära käima või kasvõi seda, et ta ei taha poodi minna. See polnud ju esimene kord, kui ta nii ütles. Sama mõttetu selgitus ka tol korral – tal on auto ja maja, aga elamine nii segi, et koju minna ei taha. Ta tundis vajadust põhjendada ka siis, kui tal oli igati õigus jääda ööbima kohta, kui niigi oli uneaeg. Kolmas kord, kui ta veel seda ütleks, teaksin, mida vastata... Võibolla ta seda vastust minult ootabki. Ja ka siis, kui ta õde välismaalt naasnuna tahab oma auto temalt paarikuuliseks suvepuhkuseks tagasi võtta, peaksin välja käima sama lahenduse, kuigi naljatamisi tegin juttu hoopis rattasõiduga enda vormi viimisest. Siiamaani pole ta minuga rattaga sõitma tulnud, kuigi minu poolt on kõik võimalused avatud. Poleks arvanud, et ta kardab enda vähest hetketreenitust, kui minu lühikesi otsi pikkadeks pidas. Nimelt jäime ühel õhtul kaarti vaatama ja ma käisin tema mure peale lõpuks välja pooletunnise otsa viliseva liiva randa. Leppisime kokku järgmiseks päevaks temale ette helistamise ja plaan rattaga vähemalt minul tema juurde sõita oli õhus. Pidin vaid ette helistama, aga kui seda järgmine päev tegin, kuulsin ta vabandust, et ta oli hommiku poole üritanud helistada ning oli vanemate juurde sõitnud. See oleks minu kokkulugemiste järgi kolmas analoogne ärajäämine või on ta lihtsalt inimene, kellel plaanid muutuvad käigupealt. Või olen mina see, kellel on plaanid teada ka kuid ette kui vaja. Vahet pole, isegi kui siin on lahknevus isikuomadustes, toimib üks põhimõte – ta ei tahtnud seda piisavalt. Millest ma aru ei saa, miks on üldse vaja minult nädalavahetuse plaanide kohta küsida, miks üldse midagi välja pakkuda, miks üldse mingit võimalikku, aga vähetõenäolist kokkusaamist edasi aretada, miks on vaja öelda, et ta viib mind autoga kuhugi, kui rattaga ei jõua, sest 2-3 nädala jooksul jõudsin ma lõpuks ikkagi omapäi rattaga seal käidud. Kummaline veel seegi, kui ma laupäeval sealt sihtkohast tagasi jõudsin, oli ta oma rattaga siin ja päris oma musta rahakoti järele, mis lõpuks tundus mulle samuti vaid mõttetu selgitusena, miks ta oli tulnud, kuna hiljem mu küsimusi selle kadumise kohta vältis ja tegi juttu järsku cob-seina järelevaatamisest. Loogilisem oleks kasvõi olnud see, et ta tahtis lihtsalt rattasõitu tööle proovida või siis jälle, milleks on vaja mingit põhjust siiatulemiseks, kui see on niigi avatud maja kõigile iga kell ja teised töötajad käivad siin üpris tihti ka muul ajal läbi. Miskipärast oli tal järsku väga kiire tagasiminekuga (kuigi oli 10 minuti eest tulnud), suutsin teda küll veidi maasikatoormoosi ja vahukoore, oma päevapiltide ja kaardil marsruudi näitamisega kinni pidada, aga see oli ka kõik. Miks on mul tunne, et ta plaanide taga on midagi enamat, aga ta lihtsalt ei jõua selleni. Pooliku haridusega arhitektid...

Kui ma enne 9ndat juunit 09.04 kohta vaikselt pärisin ja talle ei koitnud, kus ma siis olin ning siis 09.05 uue vihjena välja käisin ning ta täpselt meie käiku P-Y-R ära tabas, andsin ma piisavalt ainet ka selleks, et tahaksin seal 09.06 olla. Mitte nii vara ja tekk soojenduseks peaks siis järgmine kord kaasas olema ei tähendanud ta suust muud kui seda, et lõpuks käisin seal ikkagi üksinda sel varahommikul. Kuigi õhtupoolikul tundus kõik nii loogiline, kui ta selgitas, kas keegi ümarmajas magab (justkui tahtes sinna ise ööbima jääda, et vara siinsamas ärgata, P-Y-R on miili kaugusel), siis lahkus mulle sõnagi ütlemata, kuigi mu uks oli avatud nagu alati (ehk ei tahtnud hüvasti jätta, sest oli tagasi tulemas) ning ma tõesti lootsin, et ta tuleb hiljem tagasi, viib meid kolmekesi randa (millest ka samal õhtul juttu oli teinud), jääb ööseks ümarmajja ja varahommikul on käik P-Y-R-sse. Aga… alt vedas kas minu tõlgendus või tema kavandite täitmatus.

Isegi kui päeva ajal ei saanud palju koos töötada, olid õhtuti lühikesed hetked koos ka piisavalt meeldivad, et kanda end kiiremini järgmisesse päeva. Vahest jäime kahekesi päeva lõpetama: tööalust korrastama, kanamajja õlgi lisama, pingile teed jooma, tema veel paberile väravat visandama. Piparmünditee on saanud justkui kohustuslikuks päevakorraks, mida üks meist ütlematagi teeb. Väga tihti istume mingiks hetkeks ka muust seltskonnast eraldi seinaäärsel pingil kas siis mõnel teepausil või lõuna ajal. Tänu A-le arutasime ka sellist teemat, mida keegi viimaseks eineks (last supper) tahaks. Huvitav, kuidas pärast seda ilmusid tema kokapäeval toidu kõrvale krõbeleivad - miski, mis talle meeldib ja eks ta teadis selleks hetkeks ka minu armastust leiva vastu (jah, isegi viimsel einel oleks leib aukohal). Just oranžid õied (kui samal lillel olid kasvuhoones enamikus punased õied) salatikausis pärast rannaõhtut, kui me mõlemad juhuslikult oranžides fliisides olime. Esimesel korral minu poolt kiidetud oa-sibulasegu oli taas laual. Kui ta pärastpoole maasikad piparmündilehtedega dekoratiivselt taldrikule sättinud oli, taipasin, et ta hindab detaile, millele ta ilmselt ka meievahelises suhtlemises rõhutab. Ta teab, et mulle ei istu ei makaronid ega riis ning kui midagi lihtsat ja kiiret üldse teha, siis kuskussi ning ta oskab lõuna vahest ka 30 minutiga valmis sättida. Tema eeliseks on muidugi need kokapäevad, kui meid maksimum 4 on. Siis ta viitsib isegi nõusid pesta ning vahest üllatab oma abiga nende kuivatamisel, kui mul suuremaringi ports käsil on. Miskipärast oli ta ühel päeval eriti agar komposti välja viima, kui ma ütlesin, et selle võib ka pärastlõunaks jätta, kuigi ma ise olin sisuliselt pange kätte haaranud, aga kavatsesin maha panna, kuna koguneti juba laua ümber. Minu korraarmastuse teadlikkuses demonstreeris ta kokkamist lõpetades maha lennanud juppide üleskorjamist, mida ta jättis just selleks hetkeks, kui ma kööki ilmunud olin. Ma ei mäleta päevagi, kui ta poleks kiitnud minu valmistatud sööki või vähemalt selle eest tänanud. Ühel õhtul tänas ta mind lõuna eest enne lahkumist, kuna oli supi grupi tuleku eel kiiremas korras ära söönud. Need pole lihtsalt pillutud tänusõnad nagu ka tookord, kui ta prahti kokku harjas ja ma kõrvalt labida haarasin ning prahi alla lükkasin. See näitab, et ta on märganud seda, et ma hoolin. Ma tõsiselt olin mures lõunasöögi pärast, kui üritasin avatud uste päeval meile mõlemale ja hiljem ka P-le pizzat küpsetada, kui esimeses järgus tuli ära teenindada kliendid, millele ei paistnud vahet tulevadki. Me kõik olime näljas, ehk selleks ajaks, kui pizzad kõhtu saime, 8 tundi viimasest söögikorrast. Siis kohtusin põgusalt ka tema armsate vanematega.

Ma tean, et ka tema hoolib. Kui ma olen valinud talle mingi kivi seina sobitamiseks oma ettekujutuse järgi, vastab ta samuti, kui näeb, et olen kuskil jännis või leiab juhuslikult mingi hästisobiva kivi parasjagu minu tühimikule. Hea on tunda, kui minu tööd siiralt väärtustatakse (nagu minu torte, millest on siin saanud teine, meeldiv legend) ja kui minu arvamus on talle oluline, s.t ta selle järele küsib. Kaks perfektsionisti sama projekti kallal on päris kõva pähkel või siis kivi. Kui mulle algul tundus, et mina see olen, jääb mul kiviseina ladumisest juba teine arvamus, kuigi mulle meeldib, et keegi veel selline oskab olla. Koos kangutasime ka suuri kivisid eemale ning muretsesime teineteise varvaste pärast. Cob-seina ladumisel ei saa isegi kaks tõsist töötegijat lõbuta läbi, kui segupritsmeid riietele, juustesse ja näkku lendab ning paistab, et talle see savimöksiga plätserdamine ka meeldib, eriti veel hiljem labidaga lajatades silumine, kuhu ta mind eriti aktiivselt kaasata tahab. Meil on ühest tema lemmik filmist oma tunnuspala ja repliigid, kui lõbust väheks peaks jääma. Muidugi suuresti oleme tänuvõlgu ameerika tüdrukutele, kes on meilt top-listi muusikat, filme, toite jms välja pinninud.

Seltskonnaga on ta sõidutanud meid ikka sinna päikeseloojangu randa, kus ta mind viimastel kordadel liivaga ründas, seda algul jalgadesse loopis, hiljuti ka selja tagant ning ma ei pidanud oletamagi, kes see oli. Koos A-ga oli neil plaanis ka mind ühte liivahauda jalgupidi kinni pitseerida, agaralt ajasid mu ümber liiva kinni, aga mina vaatasin tuima näoga pealt ja lisasin, et kui nad rohkem ei pinguta, tõmban jalad vaevata välja. Nojah, seda ma ka tegin, alles pikali kukkudes naersin end pisarateni. Sealt rannast ka see seik, kui ta kivikaljul nimme kõikuma lõi ja ma teda käega seljale toetades päästa tahtsin. Usun, et ka see oli tema taktiline käik. Kõige parema puudutuse olen saanud laksuna vastu jalga, kui hiina male ajal kauemaks käiku mõtlema jäin. Muidu aga nopin endiselt tema kampsunilt puidukiude. Tema toob aga oma jala spontaalselt mättale, et ma lahtitulnud tossupaelad topeltsõlmega kinni seoks.

Paar päeva hiljem...

Ta aeglustab ees sammu... et ma teda tagant lükkaks. Ta loobib enda taha rohukõrsi... et ma neid talle vastu pilluks. Ta pritsib kastmisvoolikust mu jalgadele vett... et ma reageeriks ja end ümber pööraks. Ta hõikab kivi otsast merelt... et ma sinna ujuks. Ta ulatab käe... et ma sellest haaraks. Ta pillub viskekive suuremate suunas... et ma neid kivilt-kivile põrkamas näeksin. Ta küsib, kas mäletan džungliraamatu lõppu... et mulle meenutada, siis ilmus alati naeratav tüdruk.

Mind oleks vähem üllatanud perefotod, piimaga täidetud klaasid, ema küpsetamas pannkooke ja paar veidrikku külas arvutimänge mängimas kui igal teisel pildil figureerivad õlled, kümmekond sõpra kuskil baaris, väliüritusel, ka terve jalkameeskond, piltidel „esinemine“, keelt välja ajamas, grimassitamas, sõrmed kellegi suunas osutamas, käed sõprade õlal, suvalised peonaised, grupp naisteriietes mehi mägedes, kaasa arvatud tema. See pool, mida mina pole siiamaani näinud, kuigi eeldasin, et temas on varjul muud, mida teised arvatagi ei oska. See lapselik pool, mida võikski arvata ühe džungliraamatu fännajast. Mina ei tunne seda kergelt elumöllajat, kes ta on nendel 4-aastatagustel fotodel, ma tean vaid ühte E-i, keda teised, mõnepäevased siinolijad, peavad vahest häbelikuks või veidrikuks. Mulle meeldib see, kui kelleski on nii ühte kui teist, lapselikku meelt ja tõsist joont, kui on üllatusmomenti ja heas mõttes ettearvamatut. Out of character, mille amplituudi ei oska keegi ette näha.