Lugesime tunde kokku, minul vaevalt neli, temal kuus ning need tunnid olid ka häiritud unega. Lugesime möödunud öö unetunde, kui olime autosõidul tagasi rannast, pigem vaikides, vähesest unest kurnatud. Väljas oli udune nagu sama päeva varahommikul, kui kella neljaks olime kesksuve lühikest ööd ära saatmas viiekesi mäetipul elaval tulel hommikusööki valmistamas ja ühte lugu kuulamas. Nüüd oli kell juba õhtus ning mina eeldanud selleks ajaks juba ammu unne soikuda. Me olime vihmast märjad, tema juuksed vähemalt ka mereveest ning ta oli ähvardanud mind autole läbiligununa mitte lasta. Seega hoidsin temaga sama sammu, vähemalt üritasin, ka siis kui ta ühel hetkel lihtsalt hakkas jooksma. Eks ma ka veidi provotseerisin. Mina ei tahtnud kuidagi maha jääda, üritasin järgi jõuda, kuigi jalanõud olid märjast libedad. Kivide vahel võttis ta õnneks tempot alla ja jäi seina vastu hingeldama. Ma olin hetkega seal ja jalutasin edasi. Sama rand oli jälle me ees, kust olime tulnud. „Kas meri on alanemas või peale tulemas?“, tundis ta huvi. Ma ei osanud arvatagi, kui äkki osutas ta kahele paarile jalajälgedele kõrvuti liival kulgemas. Võrdlesime enda omadega - need olid meie. Hallilt vihmane pooltund kui miil enne teisest rannast tagasi tulema hakkasime, tuul kõrvus ja vastu töötamas, oli vähemasti tema hinge puudutanud. Ehk ka miski muu, kui ta kõige viimaks veepiirilt rannaliivalt ühe erilise kivi minule pühendatult üles noppis. Ma polnud valmis teda lihtsalt niisama jätma, ainuüksi nüüd selle paari õhtutunni pärast, mis ka minus enneolematuid tundeid äratas. Tema kõiges olekus ja minuski oli ära tunda erakordsete hetkede üle rõõmustamist ja sellest tõusvat energiat. Isegi kui tagasiteel pidime vihma tõttu kiirustama ja viimasel tõusul tahtsin talle alla vanduda, ei jäänud ma ikkagi maha. Süda kloppis sees ja füüsiliselt oli raske, samas millegi poolest oli ikkagi väga kerge. Ma olin koos õige inimesega õigel hetkel ja ainult see oli tähtis. Kui palju olen ma midagi sellist oma unistustes ette kujutanud, pole kunagi selleni jõudnud. Tema tõi need hetked ning ma ütlesin, et ei unusta kunagi... Ja kui ma peaksin millegi pärast naerma puhkema salapärastel põhjustel, siis on see ühe momendi pärast sealt lõpprannast, kui ta leidis ühest nurgast pisematest kividest oskuslikult laotud torni, mille otsa pidi ka ronima. Talle juba need hüpped, turnimised, kõikumised, äkksööstud istuvad. Tegijal juhtub ja nii ta sobivaid poose fotole jäädvustamiseks valides ühel hetkel ülemise rea kividega ka alla sadas ning perfektse meistriteose vähem täiuslikuks kujundas. Ma polnud teab mis ajast nii hästi naerda saanud, eriti veel, kui ta üritas kive sättides asja uuesti kokku panna, aga see algsel kujul kuidagi ei õnnestunud. Hiljem seletas, et see juhtus minu pärast, et ma piisavalt kiirelt pilti ei suutnud teha. Tegelikult oli ta juba minuti parimat poosi üritanud võtta, aga kivitorn polnud vähemasti nii täiuslik, et torni tipp püsima jäänuks.
Nendest spontaansetest hetkedest olen alati unistanud, sellistest, mis on ainult teatud hetkel teatud kohas teatud inimesega ning väga õiged ja uskumatud, plaanivälised, aga imelised. Kõik varasem jääks justkui tuhmiks selle kõrval, sest antud juhul on liiga palju ettekujutamatu kokkulangevust kõikides aspektides.
Üle traataedade, üle taimedega kaetud tundmatu sügavusega põhja küsitava väljahüppe kaugusega süvenditest, üle lambasitaväljade ja märjast libeda heinamaade, kõrvus vilisemas walesi vinge tuul ning pähe sadamas jahutav vihm, ei takistanud kumbagi nautimast olukorda. Talle meeldis selline ilm isegi väga nagu ta lõpuks, tagasi esimeses rannas, juuksed veest nirisemas, energiliselt kuulutas. Hetkeid enne, kui ma üldse tema kiirenenud tempoga kaasa üritasin kulgeda, oli ta minult küsinud, millal siis Snowdoniasse. Kas mulle tundus nii, kuna tahtsin seda kuulda või kallutas tuul mõned ta sõnad ümber, nii et ma kuulsin teda küsimas: „Millal ME Snowdoniasse läheme?“ Selle peale oskasin ma öelda, et homme. Tema läks sellega kaasa ja naljatas, teades mu antipaatiat siinse aiapäeva vastu, milleks homme see päev oligi. Ja mõned hetked pärastpoole pistis ta jooksu, olin juba ujumisrannas naljatanud, kui tibama hakkas, et kindlasti viimased sadakond meetrit peame tugeva vihma tõttu jooksma. Udu oli ka ees nii sügav, et tema küsimuse peale, mis suunas, ei osanud ma suurt vastata kui asi naljaks keerata. Tegelikult on kerge nalja visata kui tead üldsuunda, kui ees on ootamas toimiv auto, mis viib sooja koju, kuivadesse riietesse ja pehmesse voodi. See on elu mugavus. Ja elu on kerge õige kaaslasega, kes sobib perfektselt antud konteksti.
Tagasisõidul oli tal peal ilmselt sama esitaja, rahulik muusika kui esimest korda mind väljasõidule viis ning tagasiteel vaikides sõitsime. Seekord oli ainult tükkmaad kergem, teatud pinged lõpuks maha jäetud, ühised elamused üles korjatud. Hoidsin peos tema nopitud kivi ja pakkusin välja tähendusi, seda enam, et sellel oli kaks külge... süda, kuu, ploomikivi, kivi... Kivil on läbiv sümbol Wales’is, siinses ehituses, temaga koos töötades, tema kingitud kivis mis oligi ju kivi... aga kaunis ja dekoratiivne tänu värvitoonile ja mustrile sel.
Füüsiliselt oli kehale päris kurnav päev olnud, kui see algas öise äratusega, jätkus 371-meetrise mäe vallutusega, lisaks päevatööle, grupile keskendumisele jõudsime õhtusse, kus ilma trotsides seiklesime paari miili jagu mäestikus, tema ka tormlevas meres ujudes.
Midagi peab olema teisiti, kui me üha rohkem omaette jääme, teineteiselt arvamust küsime, läbi arutame või hoolitsevalt kaasa mõtleme ja märkame. Seiklus rannas oli liiga võrratu selleks, et mitte omada sügavamat tähendust meile mõlemale. Kasvõi hulga uusi erakordseid hetki, minule kindlasti enneolematuid.
Mulle meeldib see mängulisus, kui ta ühel hetkel paneb mind endaga kiviviskes võistlema või järele jooksma, tema märkamisvõime jääda kuulama linde, jälgima binokliga, kes otse merre sööstavad või osutada miniatuursele kiviklillele või enesekindlus mind edukalt juhtida üle kraavide ja aedade, oskus säilitada rahu ja ratsionaalne otsustusvõime, kui mina olen lähedal kinnikiilumisele, tema müstilisus, üllatusmomendid, tulla välja oma loomupärasest olekust või välisest kestast, näidata miskit muidu varjatut, mingitel hetkedel ka kinnisus ja tõsidus, kui ta vaikib ja mina ei tahagi seda rikkuda, vaid tunnetada. Tema tänulikkus minu igapäevaste toimetuste täitmise või selle viimase jalutuskäigu eest. Minu tänuvõlg on tunduvalt suurem kõigi nende hetkede eest, mis temaga veedetud...
No comments:
Post a Comment