Ma tahaksin rääkida või kasvõi aru saada walesi keelest, aga see on nagu ussisõnad, mille järgi minu keel pole võimeline piisavalt väänduma. Igatahes kõlab see omamoodi armsalt, võibolla on tema selle keele muutnud kauniks, sest hääletoonil on samamoodi palju kaasa rääkida ja millal iganes ma seda keelt meenutada tahan, kõlab kõrvus tema või siis D. hääl. Kõik siin sulab kui ühte harmooniasse: lauluümin, -vilin, vilepillid, sarvehääl, harp ning mina ei näe mingit põhjust, miks võiks ta ennast ebamusikaalseks pidada, kui õppis klaverit mõned aastad, ümiseb ilusti ja mängib vilepilli. Üldse tundub, et iga waleslane oskab siin mängida või laulda. Võite arvata, kui sillas ma olin, kui esialgu kõrvaliselt inimeselt klaverimängust teada sain. See oli jälle üks nendest hetkedest, kui oleksin võinud pingilt õhku hüpata, aga pidin seltskonna ees reserveeritud oleku säilitama ja lihtsalt kui fakti konstateerima. Seevastu iga rakk mu sees trallitas ja pärast seda vajusin ma pikalt unistustesse. Nägin ilusaimate lapsepõlvehetkede pöördumise võimalust veidi teise nurga alt. Täna oli ta mu ukse peal, äraminekul nagu ikka, aga suutsin teda vähemalt veerandtunniks kinni pidada, kuna olin meelega klaverimängu peale jätnud ja ta uuris, mida ma kuulan. Ma igatsen nende hetkede järele, kui saan talle lähemale, kuigi on veel palju seda vahemaad, kus ma tunnetan kaugust. Justkui paotaks ta õige pisut igakord, kuid ometi jätab veel väga palju uksi suletuks ja nende avamine nõuab kõva pingutust, mis on samas vägagi ahvatlev. Kui ma küll võiksin ta hinge pugeda...
Sel varahommikul oli ta toonud oma isalt laenatud korralikku ratta meile. Mina nägin selles sügavamat tähendust, kuna vaevalt oli ta selle mulle kasutamiseks toonud (kuna sain vanemad rattad siin toimima) ja kui endale, siis miks ta ei jätnud seda enda juurde? Ja kõigele tipuks poleks ta ratta vastu suuremat huvi üles näidanud, kui ma poleks seda teemat siin pidevalt õhus hoidnud, nii et kõik juba teadsid, kui suur isu mul ratastele saada on. Seega ühisstardile? Sel varahommikul startisime hoopis autoga ja linnulaulu kuulama P-Y-R-sse. Võiks öelda, et see polnud midagi, mida minu unistus ette kujutas, aga ehk heagi, et läilaks ei läinud. Ühesõnaga oli see pigem sürr nagu killuke „Nukitsamehest“. Ümberringi pimedus, tume, metsik võsaalune, kõrged puud, süngemust taevas ja varesed kraaksumas. Pilt hakkas muutuma küll pärastpoole, kui valgemaks läks. Päikesetõusust võis küll unistada, viimased päevad olid vihmased ja suhteliselt hallid ning meil vedas, et sel hetkel ei tibanud. Vareste kraaksumine jäi eemale ning kuulda oli ka mõnda teist lindu, kui puunotile maha istusime. Süngemustas taevas oli siiski midagi heledamat ja oli aimatav, kuidas pilved edasi kihutasid. Polnud väga külm, aga polnud ka soe... möödalastud hetked, kui oleksin võinud... oleksin oma käe ta seljale toetanud ja külje alla pugenud, kui ta külmast lõdisema hakkas... oleksin puunotil talle veel lähemale istunud, aga ma vaid küsisin, kas tal on külm nagu seda isegi näha poleks olnud. Kui mul oleks olnud midagi talle pealegi anda... Ma olin küll tabavalt võtnud midagi söödavat kaasa, milleks oli antud juhul talle mõeldud pisem sünnipäevatort (2 küünlaga, kuna 5-küünlase küpsetasin ühiseks kõigile), aga ta polnud eriti näljane ja nii see tagasi sõitiski, taldrikul veidi nihkunult, kuigi kõik said lõpuks maitsa ja tänasid ühe maailma imelisema tordi eest. Ka ei andnud ma üle talle mõeldud sünnipäevakinki, aga jätan selle talle vähemalt lahkumiskingina. Kummaline oli hakata sellest mõtlemagi, lahkumine... mitte vaid temast, vaid kui kodust ja lähedastest, mis ja kes siin kõik on.
Viitsime veel aega P-Y-R ühes tuntud lilleaias ja seletasime midagi arhitektuurist. Kui autosse jõudsime, hakkas tibama, sõitsime korra ka Rhiw mäkke ning nägime teel 3 vallatut jänest pikalt ringi kepsamas. Kella kuueks olime tagasi maja juures, mõlemal uni silmas ja läksime magama ümarmajja. Selgituseks ütlen, et seal on madratseid rohkem kui üks. Asjade kokkulangemise tõttu (õhtune külalisgrupp lahkus 21 ja me saime vabaks 22 paiku), jäi ta ka ööbima ümarmajja, mina harjumuspäraselt peamajja, kuigi oleksin parema meelega seal temaga linnulaulu ja lammaste määgimist nautinud, seda enam, et magamisase viimasest väliööbimise korrast ootamas, kuid ei tahtnud ennast liigselt peale suruda ja pealegi olime tervest päevast nii väsinud, et ilmselt poleks midagi saanud rääkidagi. Miskipärast tundis ta vajadust põhjendada oma ööbimajäämist siia, kuigi veider, miks peaks mingi segadus tema kodus (mille ta ise tekitanud ja milles järelikult harjunud ka elama on) eelistama siinse ümarmaja kasuks. Minu meelest on palju loogilisem, et kell oli liialt magamisajas, et näha mõtet kojuminekuks, mis siiski 10 km eemal ning miks oli vaja üldse selgitust, kui ta võiks siin samamoodi vabalt elutseda, ammugi korra ööbida.
Kui ma hiljem päevapildid arvutisse tõmmanud olin, märkasin huvitavat kokkulangevust: P-Y-R 09.04.2011 ja P-Y-R 09.05.2011, seega kuuajaline vahe, üksinda vs temaga. Tema ütles selle peale „spooky“, mis sobiks ilmselt ka sellesama varahommiku kirjeldamiseks üpris täpselt, ilmselt sobiv gothic-romantikutele. Kuigi tema ju otseselt ei tekita hirmu, see hirm on minus eneses, mis takistab käitumast nii nagu tagantjärele öeldes: „oleksin võinud...“
No comments:
Post a Comment