kes nüüd vanuses kahtleb, pubekas?

Ma olin mõttes paar päeva harjutanud seda, kuidas ütlen need kuldsed ja tähenduslikud sõnad, kui ta minu nädalavahetuse plaanide kohta pärib. Reedeõhtuselt ta seda tegigi, aga ma ei arvanud, et see nii hirmus on. Kohe niivõrd, et ma ei julgenud algusest lõpuni... Oli pikk paus, enne kui ma üldse suutsin ühest otsast alata: „4 o’clock in the morning, birds, sunrise, Plas Yn Rhiw and ...you...“ oli kõik, mida oleksin pidanud ütlema ja ta oleks mõistnud, aga see kõige viimane jõudu kandev sõnake, mis nii hästi oleks lõimunud „Rhiw“ga, ei lipsanud üle huulte. Süda tagus niigi sees ja ma tundsin ennast nagu kohtingul, kuigi sel hetkel olime välikäimla juures, kus ma plaatimisel oma tööpäeva lõpetasin ja ta oli hüvastijätuks mind kiikama tulnud. Mul oli võimalus pärida ka tema nädalavahetuse plaanide kohta. Nii muuseas, enamasti kõike enda teada hoides, mainis ta siiski, et kutsub sõbrad sünnipäevaks külla. Vollaa, tal on pühapäeval sünnipäev ja ma kuulen sellest juhuslikult kui üldse, kui poleks nädalavahetuse plaanide kohta pärinud. Nagu mina :) Lõpuks ometi nägin võimalust pärida tema vanuse kohta. Oh ei teinud ma seda päevi tagasi, kui ta küsis mu vendade-õdede kohta ja lisaks nende sünniaastatele kerisin tema pärimise peale välja ka enda oma. Ma olin arvanud, et parimal juhul on vahe 8 aastat, aga pean ütlema - ta on väga hästi säilinud. Kuigi, ütlesin ka temale seda, et nägin 25-selt välja nagu 15 ja üks parimaid fotosid endast on just sellest sünnipäeva viibimisest. Tema vanust teades langes justkui raske kivi südamelt, olin arvanud, et päris alaealisega tegu ju pole, kui juhiload ja 3 aasta pealt pooleli jäetud ülikool, aga kartsin küll, et ta on pigem 90ndatel kui 80ndatel sündinud laps.

Vahepeal jõudsime tagasi selle õrna teema, sõnaderea juurde, kust olin hirmust jätnud ütlemata kõige olulisema. Nimelt olin vahepeal selle uue nurga alt välja käinud, sest ma ise ei tahtnud teemat jätta, oleksin pooliku asja pärast jätnud ennast südant valutama ja vaevalt oleksin kunagi enam seda teemat ise puudutanud. Tema aga haaras mu mõttest kinni ja küsis lühidalt: “Monday morning?”

Sel hetkel oleksin tahtnud rõõmust õhku hüpata ja teismelise moodi kriisata, aga eestlase kombel ja nagu temalegi omaks, hoida tundeid vaos, seletasin hoopis oma mobiilist kui ainsast äratajast, mis eilse vihmasajuga läbi vettis, otsad andis ning leppisime kokku, et ta helistab mulle esmaspäeva varahommikul kell 4. Ma vaid naeratasin omaette, minu sees aga oli miski lõhkemas ning kui ma üksinda majja tagasi jõudsin, pidin kastrulipesust kohe tegevust leidma, sest ma ei osanud lihtsalt olla. Oleksin võinud naerda ja kriisata, aga sel hetkel oli majas veel keegi ning pidin mõneks hetkeks oma emotsioonid varjamise mõttes nõudepesusse kandma. Mingil juhul ei tahtnud ma teise ees särada, kõiksugu küsimused olid üleliigsed.