maailma lõppu, temaga, jalgsi või rattaga

Nagu näha, olen taas blogilainel. See tähendab mul on viimasel ajal olnud õhtuti piisavalt aega üksinda ja suhteliselt tegevusetult olemiseks. Eile jäi mainimata veel paar asjaolu, kuna akna taga lasti korralikku saluuti ja mu mõtted läksid selle müstilisuses kaduma.

Et vahest pole isegi need päevad, vaid tunnid pikad, kui jään teda ootama, näiteks järgmist hommikut. Kui järjekordne tööpäev saab läbi ja ta on juba minekuvalmis, kisub nukrus hinge, tahaksin, et ta ei läheks, ammugi nüüd, kui pean täiesti üksinda jääma. Sooviksin, et ta räägiks veel minuga või kasvõi istuks vaikides mu kõrval, kui ennast välja pingile päikese kätte „unustanud“ olen.

Täna oligi ta kummaliselt jutusoonel. Võibolla sellepärast, et sai tagantjärele pildid me viimastest väljasõitudest. Maailma kauneima naeratuse taga paistis elurõõm ja killuke tema olemust, mida ta nii hästi endale hoida oskab. Jutuks tuli ümbermaailmareis, sest ta oli nädalavahetusel külastanud kaugemal asuvat sõpra, kes tahtis selle lendudega ette võtta. Tema eelistaks ökovarianti jalgsi või rattaga, mille peale mu mõttes hakkas keerlema „maailma lõppu, temaga, jalgsi või rattaga“.

Kui miskit pole veel juhtunud, siis pole olnud aeg või inimesed päris õiged. On olnud neid, kelle suhtes olen mõistusega võtnud, et nad sobiksid igati mu elukaaslaseks, aga vaatamata headele omadustele on jäänud kõik olemata, sest vähemalt minu poolt on sügavamad tunded puudu. Samas on teine äärmus, kui mul ongi vaid tunded, pole mõistusega suurt midagi seletatavat, miks keegi mulle sümpatiseerib. Kvaliteedi poolest ehk võiksid esimesed teisest ülegi olla ja kui mõistus lõpuks kohale jõuab, hakkan aru saama, miks ka see grupp ei lähe. Ja siis on veel kuldne kesktee, kus nii mõistus kui tunded on üldiselt samal ajal kohal ning räägivad sama keelt, aga seda juhtub äärmiselt harva (kui üldse) ja iseasi, kui kauaks... Mida ütleks mu mõistus, kui see praegu kohal oleks? Tunnetega see ilmselt sama keelt ei räägiks. Samas kipub kõige suurem särts tulema sealt, kust ei oota, mida olen enese jaoks täiesti välistanud nagu suhted võõramaalastega ja tunduvalt teise vanuseklassiga (eriti noorematega), kuigi neil pole mingit olulist põhjakandvat jõudu.

Ja siis hakkan mõtlema, mida ma tegelikult tahan... Olen tahtnud ju alati ühte väga-väga lähedast sõpra, kellega kasvõi maailma lõppu jalutada, hängida, rääkida, usaldada jne-jne, aga siiamaani on tulnud lõpuks ikkagi mingi kivimüür vastu. Ma ei ootagi, et kõik sõbrad peaksid olema jäädavalt, vahest piisab sellestki, kui näed üle pika aja ja tekib jälle mõnus äratundmisrõõm vms. Aga kes on erilistest erilisem? Kas on võimalik temaga ainult sõber olla? Ehk siis, kui muu on läbitud, kiindumustunded üle elatud ja selle asemel midagi uut ja kandvamat.

Ma pole veel päris kindel, kellena näeksin teda enda elus. Küll on mul temaga seoses rida unistusi mingites hetkedes (teatud paikades, tegevustes), mida reaalsuses toimivana näha tahaksin. Ma tean vaid seda, et rõõmsamad on need päevad, kui ta siin on, kui ma saan ka temaga koos töötada, olgugi, et see kerib elevusest pinget üles ja ta viimasel ajal rohkem office-töö peal on ning vahest rohkem päevas ei näegi, kui hommikul, lõuna ajal ja õhtul ning ehk teatud kordadel vahepeal ka, kui ta mu tegevust kiikama tuleb või siis külastajatega parasjagu minu kanti seletama juhtub. On tunne nagu oleksin näinud teda varem rohkem või siis on mu vajadused tema nägemise suhtes tunduvalt kasvanud.

Ma tahaksin koos temaga midagi ette võtta: töötada, seigelda või lihtsalt olla ning mul on juba kahju sellest ajast, kui üksinda pean tegema või olema, sest see aeg oleks justkui raisatud. Oi, ma kipun unustama sellegi, et algselt olin määranud mingid kuud siinolemiseks.

Möödunud nädalal otsustasin sõrmuse kotti tallele panna, kuna 2-3 inimest selle kohta juba päris. Harjumusest sõrmust kanda ja vales sõrmes, poleks ma võinud arvatagi, et keegi seda abielusõrmuseks võiks pidada. Õnneks oli ka tema sel hetkel seal väiksemas seltskonnas, kus ma asja selgitasin ning igasugu kahtlused ka muu avameelse jutuga lämmatasin. Tema poleks minult seda muidugi küsinud, aga ju võis midagi eeldada, kuna tema arvates nägi sõrmus (lihtsalt kandmiseks) väga peene välja. Osati oli tal muidugi õigus. Igal juhul hakkas mul tekkima juba vimm selle sõrmuse vastu ning läbi suure vaeva, lillaks tõmbunud näpu, ma selle ikkagi ära sain (kusjuures rant on siiamaani veidi sissesöönud).

Täna polnud kindlasti päike see, mis seal pingil kiviseina vastas sulatas, vaid tema naeratus ja avatus, mis mind isegi üllatas. Ma ei olnud seda oodanud ega ka mitte seda, et ta võiks teha ettepaneku üheks varahommikuks minna päikesetõusule ja linnulaulule. Kas on need tema unistused või minupoolne keeleline arusaamatus? Liiga palju täpseid fakte nagu kellaaeg ja asukoht, et minule soovituslikuks ärakäimiseks välja pakkuda või mis?