Ikka ja jälle on nii, et kui tunnen juba lähemal, kaob ta eest ära. Nii kümme aastat nooremana nutaksin ehk silmi peast, aga praegu ütleb tunnete kõrval ka mõistus midagi, sest kui varem oleksin kinni jäänud vaid parima välja toomisesse, siis nüüd alarmeerivad õige varakult juba häirivad asjaolud, mille ees isegi tunded mind silmi kinni pigistama ei suuda panna. Superluks naeratus, köitev hääl, võluv soeng ja veatu välimus ühes komplektis pole ainukesed, millest peaks piisama. Mitte minule. Küllalt oleks ehk sõpruseks, aga minu meheks saab olla vaid see, kes näeb ise ja ka tahab midagi korda saata, mitte ei hiili ülesannetest kõrvale, ei jäta neid kellegi teise kanda või täidab neid vaid tungival nõudmisel. Laiskus ja korralagedus on need omadused, millest ma kuidagi läbi vaadata ei oska.
Kui ta eelmistel nädalatel üha rohkem (väli)töödest kõrvale hoidis, siis sel nädalal jäi ta tagatipuks haigeks. Kindlasti polnud tõbi nii hull, millest mina oleksin üldse kunagi tööst loobunud. P-a hoiatas, et mõni mees otsibki haletsust. Ma ei tea, kas seal taga on tõesti tähelepanu vajadus, hoolimise ootus või miski muu, aga viimaste nädalate olukord näitab mulle vaid seda, et midagi on lahti tema mõtlemises. Raske öelda mis, sest mina nagu tööd ei põlga ja tõbi peab olema tõesti otseselt voodisse suruv, et ma kodust ei lahkuks, seega ma ei mõista ka kummi venitamist, mis on siin kahjuks üpris levinud. Ja nii ongi, kui töö vajab tegemist, siis ma ka teen ja punkt.
Mind muidugi sulatab see, kui nina ette tuuakse tassike piparmünditeed, isegi kui ma olen otsustanud teepausist loobuda. Ta ikkagi tegi igaks juhuks, ta teab juba, kui väga ma seda armastan, aga ma ei teadnud, et ta taimeteed mõtles, ehk oleksin siis kohe jaa öelnud ja üllatuse võlu kaotanud... Mingite pisiasjadega paneb ta ometi nii täkkesse, et annan hetkeks kõik andeks ja lähen asjaga naeratades või vahest lausa naerdes kaasa. Kusjuures, ma pean juba sellega ettevaatlik olema, kuna vahepeal suunati mulle küsimus, et kas naeratasin sellepärast nii palju, et teadsin millest kursusel räägiti. Oh ei, sest üle pikema aja sain temaga koos millestki osa võtta ja veidi ka töötada (pealegi puidutööst) ning ma tõesti ei nearatanud kursuse juhendaja pärast.
Ja kui ma juba mõtlesin, et nüüd hakkavad asjad sujuma, jääb tema haigeks, tuleb tööle alles nädala viimasel tööpäeval ega tee ka siis rohkemat kui päevalilleseemne külvi, piparmünditeed, salati vana supi kõrvale, nõudepesu (kaks viimast tegevust on tal siin umbes kord kuus ja kui kedagi teist peale meie või maksimum kolme pole). Ma mõistan muidugi, et tal oli vaja järele jõuda oma internetiasjades, kui ta ka sellest puhkust sai. Paar tundi enne tööpäeva lõppu muutub küll aktiivsemaks ja otsustab mind kaasa haarata tammepuidust riiuli tegemisse, kuid siis saabub päeva teine kurvem hetk, kui ta paneb autosse oma ratta. Ma lihtsalt ei mõista, kas see oli siia toodud vaid dekoratsiooniks. Tema plaanid, mis tulid ilmselt enne kui minu ratas, on seotud nüüd sõbra ja vanematega, kes järgnevatel nädalatel külastavad ja just siis, kui mul oli viimane ideaalne võimalus saada lähemale... sest õige pea on oodata uusi nägusid ja kes siis enam... mitte ainult tööle, vaid ka mujale, väljasõitudele saavad nad palutud, sest kedagi kõrvale jätta pole lihtsalt kombekas... Kujutatavasti ka sinna, kuhu ta esialgu lubas minna minuga mingil õhtul järgmise nädala sees, pikema teekonna tõttu autoga. Minu lootus on vaid see, et ka järgmise nädala tegelane jääb ilmumata või mingil oletamatul põhjusel ei taha kaasa tulla ühte võrratusse randa ja parima vaatega mäkke.
Tema peas ei käi käigud nii palju kordi ette kui minul. Või äkki on tema pea just see, kus tehakse läbimõeldult ennetustööd, sest mina ei hooli hetkel sellest, et ta pole tõsiselt võetav mehekandidaat. Mina näen mingit muud võimalust, mis kujuneb üha selgemaks.
Mul on nii kahju, et aeg lihtsalt pudiseb käest. Juuni juba terendab silme ees ja ma väga tahaksin loota, et see siiski pole minu viimane kuu siin, kuigi minul on selles vähe kaasa rääkida.
No comments:
Post a Comment