nevermind, mis siin toimub

Pidin endalt küsima, äkki olen ma kõike seda ette kujutanud, loonud sellise imelise maailma enda ümber koos temaga, kui ehk midagi erilist polegi. Võibolla olen juba nii unistuste sees? Ometi adun täiel määral, mis toimub ilmsi ja mis veel minu peas, sest paljutki on veel juhtumata. Samas on vahest raske mõista, mis siin toimub, mis see veel tähendas... Mina saan endast veel aru, aga kui küsimuse alla tuleb tema... Kuivõrd? Iga päev pajatab ta toidulauas mingi fakti enda elu kohta, minevikust ja justkui teistele. See üllatab mind igakord. Ma ei tea tema tausta nii täpselt kui teised ega hakka ka edasi pärima, ehk teen end narriks, kui olen jätnud mõne olulise sõna haaramata ja õiged kohad mööda lasknud. Kuid siis ma mõtlen, kas neil faktidel on üldse tähtsust, see on minu uudishimu, mis põleb kõige temaga seotu järele, aga... oluline on ju see, kes ta on või mida teeb praegu. Kõik, mida ma endiselt teha võin, on järeldused faktide põhjal. Kes teab, kui õigesti ma oma elukogemuse juures tõlgendada oskan, aga osati pakub see ka põnevust.

Minu ukse ette trepiastmele jäetud kauss tomatite ja avokaadoga ei saa olla kogemata unustatud. Tol hetkel polnud ma kindelgi, kes selle sinna jätnud oli ja mõttes kirusin veel seda kaussi seal tee peal ees. Siin majas meeldib inimestele ikka üks hiilgamasuurte lehtedega kapsataim kuskilt aiast välja tõmmata, see või salatilehed nina alla köögi lauale jätta, melissiistikud kraanikaussi unustada või üksainus kanamuna eraldi taldrikule, mitte karpi teiste kõrvale. See hakkas mind mingi hetk ärritama, kuna ma ei plaaninud neid oma päevamenüüs kasutada, aga see toodi justkui vihjeks, kasutage kõike, mis meil aias juba kopitab. Ammugi ei imesta ma (pool)täis, tühjade kruuside, taldrikute üle siin ja seal kuni minu isikliku ruumini välja, mida töö ajal kasutab ka keegi teine. Niisiis oli ka see tomatitega kauss, küll atraktiivne, mind häirimas peasissekäigu ees. Minu suhtumine muutus paugupealt, kui lõunalauas pärisin tomatite päritolu kohta. Pärast seda hakkasin mõtlema, milline armas žest temast. Sest ma pole harjunud ootamagi, et heateole vastatakse samaga. Kindlasti oli ta meeldivalt üllatunud sünnipäevakookide üle. P-a oskas temalt sellepeale küsida, kas ta tunneb, kuidas ta on nüüd armastatud. Täpselt naelapea pihta. Kuigi sel nädalal tundsin ennast päris palju maad temast kaugemal teatud tööalaste asjaolude tõttu, kuid oli ka neid pisihetki, kus ta näitas üles hoolimist. Võiksin peaaegu tunda, et olen armastatud...

Kummalised päevad, ootasin korragi, et ta end aias ilmutaks, kus ma mitu päeva juuri välja kaevasin, aga ma ei mäleta kordagi, et ta oleks sinna tulnud mind tervitama nagu tal alati mujal on tavaks olnud. Ta on ise muidu palju aias töötanud, kui meie ehitusel asjatasime. Vaid ühel teepausil märkasin teda maja ees sarve puhumas ja minu poole käega viipamas, aga mul polnud mingit isu pausi teha. Nädala keskelt vahetusid tal tööriided teksade ja kingade vastu ning ütleme nii, et see on juba väga kummaline nähtus antud kohas. Kogu nädala jooksul oli ta väljas vaid kahel korral, ühel hommikul trimmerdamas ja teisel päeval kanapoega matmas ning ka siis ei näinud ma seda, sest olin suhteliselt ärritunult läinud rattaga kaugemale randa välipeldiku seinale karpe otsima. Hea meelega jätsin nad oma office’i tööle ja kadusin märkamatult, kui neil järjekordne meeting oli. Mul oli villand ühest ja samast tööst aias (nagu ammu kirjutanud olen, et võiksin kaevetöödest cv teha), aga üksinda pole muud valikut, pole eriti arukas ehitada, sest mingi hetk läheb ikka abikätt vaja. Ühel pärastlõunal käis ta kuskil koolis meie projekti tutvustamas ja ühel päeval oli ta üldse kadunud. Ta oli eelmise päeva õhtul öelnud: „Näeme homme, võibolla, võibolla mitte...“ Muidugi ma küsisin, et mis mõttes, sest see oli juba teine kord, kui ta nii ütles ja pole kunagi tulemata jätnud. Ma ei pärinud kelleltki tema kohta järgmisel päeval, oli ka piisavalt tegemist, kui kuulsin telefonikõnet kõrvalt, et tuleb siiski tööpäeva lõpus läbi. Kui ta neljapäeval siis tomatisalati kõrval A4 infolehe lauale poetas ja küsis eriti minult arvamust, mõtlesin, kas see oligi, mis teda päevi office’s kinni hoidis, aga ei öelnud midagi. Paar päeva hiljem leebusin veidi, kui nägin veel mõnda uut lehte seinal. Kogu selle loo juures oli kõige kummalisem, kuid ühtlasi ka meeldivaim, et ta oli mitu päeva tööl seitsmeni või siis isegi kümneni esmaspäeval, kui meil oli hiline grupp ja ta jäi ööseks ümarmajja. Teisipäeva õhtul sünnipäevakoogist järgmist tükki ablates, mainiski ära, et ta juba elab siin. Minugi poolest, ma oleks talle hea meelega mitte ainult selleks nädalaks, vaid elu lõpuni sünnipäevakoogid garanteerinud. Kuna minu „office“ oli veel D. tööasjadega siis hõivatud, läksin oma läpakaga tema ruumi, mis võis teda üllatada, sest ma polnud seal veel netikabla taga olnud. Siis ta jäigi kauemaks ja veel ka ülejärgmine päev, kui kuulsin oma toast teda seitsme paiku ust kinni tõmbamas. Seesama päev, kui ta mu uksest möödus ja mind klaverimängu kuulamast tabas... Ja siis oli see õnnetu 13 ja reede, kui ma ei tahtnud enam üksi aias töötada ja mõtlesin, et teen midagi arukamat, et saaks ometi välikäimlasse karbid ära tuua. Tol hetkel küll sadas vihma, aga ma ei hoolinud, tahtsin nad üksi jätta ja ka ise üksi rahus olla ning tegin märkamatult leebet, kuigi hoiatasin hommikul ja eelmine päevgi, et võin minna. Venitasin oma päeva nimelt pikemaks ega kiirustanud tagasi. lootes, et ei näegi neid enne uut nädalat, aga... Pool kuus oli P-a just lahkumas ning seletas sellest õnnetust kanapojast, kes ühe külastaja koera läbi hukka sai. Nii palju vaeva nende järel passimisega, kindlal kellaajal sulgemist, toitmist, vastutust, mis muidu minu õlul ning jäta nad korra pooleks päevaks sinna üksi ja nad saavad sellise jamaga maha. Okei, ma ei öelnud suurt midagi, sest see polnud siiski kellegi süü. Muidugi ajas mõttes naerma see, et E. pidi lõpuks siiski tööriided ka sel nädalal selga ajama või äkki siiski, ei hakanud kanamatusteks teksasid ära vahetama. Ma ju ei näinud, küll kujutasin ette... Aga mida ma ette ei kujutanud, et ka tema on veel sel kellaajal majas. Nimelt oli ta päev varem sõnagi ütlemata koju läinud, mida ta pole minu mäletamist mööda veel teinud, kindlasti mitte siis, kui ma olen ainukesena siin olnud. Ehk siis toimetasin allkorrusel, sõin, pesin ja tundsin vabalt, tund hiljem jõudsin ülakorrusele oma ruumi, kuulsin allkorrusel skulptuuritegelasi reedeõhtuseks koosviibimiseks tasse kokku korjamas ning tõmbasin ukse täiega kinni. Olin kuskil pooltunnike oma ruumis, kui seitsme paiku kuulsin kõrvalruumis asjatamist, uks tõmmati kinni, lauluümin (ja-jah, just sel hetkel oli vaja anda aimu kellegi äratuntavast häälest) ja trepist allaminek, aknast nägin tema autot ära sõitmas. WTF??? Ta oli seal kogu selle aja hiirvaikselt, nägin küll, et ruumi uks oli paokil, aga vahest jäetakse ka nii. Sel hetkel ma jälle kahetsesin... et ma polnud veel jõudnud klaverimängu peale panna (kuigi tahtsin omaette) ning oma ust paokile jätnud. Ta ilmselt arvas, et läksin magama. Kuigi mõnes mõttes tundsin kergendust, et ei pidanud teda enne uut nädalat nägema. Et ta ei saaks küsida mu nädalavahetuse plaanide kohta, mida ta teeb igal reedel... Nimelt olin ma tujust ära ka seetõttu, et ühest ratastest oli kumm taas tühi (millele just uue soetanud olin) ning pidin riskantse, kitsakummilise, eriti vana loksuga minema (mitte et teine väga parem oleks, sest tollel on muuhulgas pidurid suht roostes). Tema oli laenanud oma isalt väga moeka ratta ja kusjuures märkasin veel mägimatkaja seljakotti nurgas... See on järjekordne tõlgendatav asjaolu... Vaevalt ta üksinda tahab siit kuhugi suure seljakoti ja rattaga startida... Ta poleks toonudki, kui ma poleks mitu nädalat oma suurimast kirest rääkinud. Loomulikult ei võtnud ma tema ratast, et minna, sõitsin vana romuga ja tellisin hoopis uue, nii et kui hästi läheb, siis...

Tema ukse kõrval maas oli kiletamismasin ja pakk kiledega, mis on muidu minu ruumis (igakord tuuakse sinna vaba pinna olemasolul asju juurde, kuna ma oskan koristades vaba pinda tekitada) ning magamistubade uksed ja aknad olid poollahti, pudel Volvo veega akna vahel, mida vähemasti tema joob. Huvitav, kas ta oli need lahti teinud, et ma võiksin tema ruumist mööduda ja need kinni tõmmata. Märkasin alles hiljem...

Muidugi see, et reede õhtul hüvasti jätta ei anna ega nädalavahetuse plaanide kohta küsida ei saa, ei tähenda, et see nõksa hiljem ei juhtuks. Ma olin 99% kindel helistajas ja isegi eeldanud, et ta laupäeva hommikul helistab, aga ma ei rutanud seda vastu võtma ning tegin hoopis leebet uuesti rannakarpide järele. Sellises väikeses piirkonnas ei tähenda ka see, et ei võiks kaugemal linnas või tee peal kokku juhtuda. Kui väga ma oleksin soovinud kõige muu realiseerumist, tahtnuks ma seda vältida, et ta minust mööda sõidaks. Märkasin mingit autot juba seal linnas hetk enne, kuid polnud väga kindel. Vihmasadu oli mõnevõrra järele andmas, kui otsustasin tagasiteele asuda. Kaugele ma ei jõudnud, kui ta mõnevõrra minust ees, bensukas kinni pidas. Käeviibutus, naeratus, tema hääl, ma ei saanud seda ometi märkamata jätta ja tegelikult isegi igatsesin selle järele... Ta küsis muidugi, mida tegin ja mis nädalavahetusel plaanis. Teatud küsimused ei tule üldsegi mõistatusena. Küll sõltub vastusest tihtipeale järgnev käitumine, mis ei pruugi alati soovitud tegevusega kokku minna. Ise küsib mu nädalavahetuse plaanide kohta ja on õhevil kõiges oma olekus pühapäevase koristuspäeva üle kodus… WTF??? Mina küll poleks, nagu ütlesin ka talle, tema säras nagu jõulukuusk, mida tuuakse tuppa üks kord aastas. No muidugi, kui aastas on ka üks koristuspäev, siis saabki seda õhinal oodata, aga ei hakanud päris ütlema, sest kui keegi nalja ei mõista, siis on see tema. Ta on näinud mind vist liialt palju siin koristamas ja mäletab ehk hästigi seda päeva, kui ma ta koju täielikku segadusse maandusin, nii et on sellest paraja teema teinud, aga seda vaid iseenda jaoks, sest tegelikult, kuni ma temaga ei ela, pole mul sooja ega külma, mis seal on. Ma olen harjunud, et ka siin pole ta kunagi abis koristuspäevadel, parimal juhul korrastab õhtuks oma töölaua. Tol õhtul ümarmajja ööbima jäämiseks pidi ta ka miskipärast selgitama, et tal on auto ja maja, aga kodus on segadus, seega ei taha tagasi minna. See oli siis minu ja ühe teise tüdruku kuuldes. Jah, ma tunnetan liialt, et tekib konkurents, kui siia võetakse vabatahtlikuks mõni neiu (arvake ära, kes selle üle suht-palju otsustab). Eks minu reaktsioon reedaks siis ka tunded teatud olukordades. Milleks oli vaja jätta mind rumalasse olukorda ja küsida teiselt tüdrukult, kas ta ei tahtnud ka linnulaulule kaasa tulla? Ma ei pakkunud väljagi ju, ainult mainisin minekut. Mul oli see ja P-a juures käik enne kokku lepitud kui neiu üldse ilmus ning ette hoiatamata ei tahtnud ma uut nägu kaasa võtta. Oeh, ma ei taha võidelda, ma ei taha kadedust tunda, ma tahaksin siis hoopis põgeneda, mitte teada ja jätta ta kellegi teisega rääkima, kui palju ta üldse räägib, huvi tunneb küll... Mäletan veel, kui tulin, siis tundusin ma ise pigem vaiksena, kui ta oma küsimustega mind ründas. Ja nüüd siis uurib teiste kohta ning mu süda tõmbub lohku. Nevermind. Kuigi tahaksin talle olla lähemal kui keegi teine.