Palju on jäänud ütlemata ja palju on, mida öelda, aga lõpuks, kas sellel on üldse mõtet, sest elu mida elan, on siin ja praegu ning see on hetk, mida ei annagi kirja panna nii hästi kui tahaksin. Kõik mis sai viimastel kuudel kirja pandud, jäi avalikkusest vaid ühe nupuvajutuse kaugusele ning nüüdseks pole sellel enam suurt vahet ei enda ega teiste jaoks. Mu elu on pidevas muutuses, kuigi mu mõtted on suuresti veel samad. Ehk leian tee tagasi blogimaailma, kuid antud momendil ei üritagi oma erilisi hetki Wales’is mingitesse raamidesse suruda, milleks oleksid sõnad. See on tunne, see on keemia nagu kellegi hääl, kehahoiak, naeratus, silmavaade, olek ja muu kõik kokku, mis tekitab selle miski õige ainult sinus endas, mis läbi kellegi teise pilgu vaevalt nii tundubki. See on minu tundmus, mida elan läbi vaid mina. Ka pildid on minu nägemus või püüd erilisi momente salvestada, mida samuti võib läbi teiste pilkude erinevalt tõlgendada. Nii palju olen siiski tahtnud enda emotsioone jagada, et kõik Facebooki sõbrad, tuttavad saaksid mingit aimu minu tegemistest, et ma pole sugugi kadunud. Mul on alati ääretult hea meel positiivse tagasiside eest ning huvitundjate vastu :) Vastused tulevad vahest sealt, kust ei ootagi või õieti – enam ei oota. Tegelikult tuleb kõik, kui aeg on selleks valmis.
ma kogu aeg FB-s vaatan ja õhkan endamisi. aga tüüpilisele eestlasele kohaselt olen seni vait olnud, selle asemel, et midagi öelda. ehk sellepärast, et ma ei oska sõnades väljendada seda, mida öelda tahaks? kui saaks ka olla sinuga seal...
ReplyDeletemitte et mu enda elu oleks õnnetu või igav, oh ei. aga see, mida sina teed, on unistus aju tagumistes käärudes. kunagi ehk... :)
Selle eest oled täitnud kindlasti ühe oma suure unistuse, milleks on tore pere :) Kõike korraga lihtsalt ei saa, liigne valikuvabadus võib vahest isegi koormama hakata ja see unistuste pada on kui põhjatu, mis kunagi täis ei saa. Peamine unistus on mul ka täitmata, aga samas olen vähem sellepärast põdema hakanud, sest kuni ma leian endale veidi teistsugust meelepärast tegevust, kuid samal suunal, tundub see väga õige. Vahest ma tõesti soovin, et tekiks keegi kõrvale, kelle pärast mul oleks põhjust paigale jääda ja oma kodu luua, aga senikaua lendan vaba linnukesena oma õnneteel :)
ReplyDelete