lost the plot

Mis siis, kui seal on keegi, kelle pärast on raske oma naeratust varjata. Õitsed nagu lill, sest püüa teisiti, kui tingimused selleks on soodsad. Mis siis, kui seal on keegi, kellel on kauneim naeratus, juuksed, hääl, propotsioonid, olemus ja see salapära, mida ta enese ümber nii perfektselt tekitada oskab. Ilmselt teadmatult, aga see panebki uudishimust rohkem huvi tundma, kuid otse ju ei kipu küsima, kes siis ennast reeta tahaks. Tal pole ju ometi vaja teada, kui väga ma tahaksin teda tunda, kaeda tema varjatud sisemusse. Vahest ajab ta oma vaikimisega mind hulluks, kui jätab ka pooled mu küsimused lihtsalt õhku rippuma ja asi pole sugugi keelebarjääris. Mõtlik ja tõsine, vahest nii vaikne, aga samas on seal pinna all ehk rohkem meeletusi peidus kui minus eneses.

See kordub minuga vist pea igal kevadel, kui mitte tihedamini, aga alati variatsioonides. Seekord on jälle midagi teisiti, või isegi väga teisiti. Ma ei suuda vahest uskuda juba seda, kuhu ma sattunud olen või kuhu mind kaasa kutsutakse. Nii ma siis avastan ennast ükspäev pooljuhtumisi, tänu kokkulangemistele kahekesi end ühe maailma kenama naeratusega wales’lase autost, kes pool tundi hiljem hüpleb kerglusega ühelt kaljukivilt teisele, millest mina kramplikult sõrmedega kinni hoian ja ettevaatlikult endale edasiminekuks aega võtan. Need kivid olid temal ka lapsepõlves. Mõne hetke pärast jätab ta suurema osa riietest kividele, mina olen oma pilgu mujale pööranud, ilmselt kümme korda talle järele „crazy“ hüüdnud ning võtan fotokafookusesse hoopis merd, saart, kaljusid, kive, vetikaid, molluskeid. Siis ta lõdiseb häälekalt, tean, et ta on kehaga poolenisti külmas vees, mõned minutid veel ja ta viskub täiesti vette. Need on ilmselt hetked, kus ta suudab ennast mulle kõige paremini väljendada. Ta ujub kümmekond meetrit eemale ja palub mul õige pea loendada, võttes ise koha sisse vastaskalju kividel nagu stardipauku ootav ujuja. 1-2-3, ta hüppab pea ees vette ja minu fotokas klõpsib. Tuleb ka duubel2. Vahest on alla lihtsam tulla kui üles saada. Kivide vahel kaotan oma plätu ja see kukub meetreid allapoole vette. Tema hüpleb järjekordse kergusega sellele järele. Kõige vahele jääb palju vaikust ja minu püüd nalja teha, aga ta ei lähe sellega kaasa, tal on üks suur puudus – huumorivaegus. Õieti on temas justkui mingi alalhoitud kurbus, millest ta lahti lasta ei tahagi. Vaikime terve tagasitee, ainukese lausega lubab ta vahetada raadiokanalit, kui mulle see muusika ei sobi. Mis mul saaks sel hetkel olla rahulike lugude vastu, kuigi, need tekitavad minus veel kummalisemat pinget, kuid üritan end rahustada imeliste vaadetega ümbruskonna mägedele, mis kuskil eespool veel tulemata on või siis küljelt autosõidul silme eest lipsavad. Päikeseloojang on ainus, mis kaasa sõidab nagu tema salapäragi või naeratus, mis on alati minu silmade ees, kui pole ka tema suul. Hoian käes banaanikoort, millega ta mulle oma banaanist poole loovutas. Tagasiteel teen kommentaari tema viisaka inglase tüüpilise käeviibatuse kohta, mille peale tema rõhutas tegelikku päritolu. Jah, kahtlemata on Walesi ja waleslaste loomus erinev Inglismaast ning ma peaksin hakkama eristama kahte maad ühel ja samal suursaarel.

Kuid siis ma ütlen enesele: „Sa ei tohi, sa ei tohi, võid ju unistada... Ma oskan järsku unistada!?“ See oli minus eile veel kadunud ja nüüd ma nagu muud ei oskakski. „Ei, ma ei tohi, ma ei tohi.“ Tema pole ometi see vaikne salapärane „Mette“ ja mina uudishimulik energiline „Tim“, kes Barnacre muinasjutus õige lähedaseks said. Tema noorus ja minu (vanadus)küpsus, ilmselt kuni 10-aastane lõhe. Tema kultuur, kombed, keel versus minu. Ah põrgu kah! Pole mingit loogilist, mõistuslikku alget, miks, on vaid harukordne tõmme selle müstika poole, mis pole sugugi igakevadine ja ma tegelikult ei mõtlegi, kui peaksin ka... pea ees vette hüppama, sest miski tõmbab liiga tugevalt selle poole, millest mõistus ei suuda kuidagi üle olla. Füüsilise tõmbe puudumine oleks mind justkui paljude eelnevate puhul kummitanud, nüüd pole midagi, millest mõistusega kinnigi haarata.

Kui ma varju all kanakuudile parasjagu trepikäkerdist kokku klopsin, tuleb ta korra ja naerab omaette. Muidugi ta ei vasta mu küsimuse peale... Kui ma läbi suurte vaevade saan hapra karkassi paremini enda ette sätitud, positsioonid juba paigas, olen valmis kohe-kohe sellesse naela toksima veel enne, kui see mu käte vahelt koost pudenema hakkaks, tuleb tema ja näpsab mu kõrvalt haamri, mida ma pool päeva ainuisikuliselt kasutanud olen. Kas tõesti olid kõik 4 haamrit mujal tema käeulatusest väljas? Kas ma näen olukordi läbi enese unistuste, püüdes leida vähimatki märki, mis võiks midagi tähendada?

Aiman nüüd, kui raskeks võisin kellegi elu teha aasta tagasi puhtalt enda kohalviibimisega. Kuidas saabki nii koos töötada, kui ma oma pilguga teda otsin, kui ta vähegi eemal on ja ma võikski teda taamalt jõllitama jääda, tema naeratust küll igavesti. Vahest ma soovin, et Barnacre muinasjutu Dustin oleks siin, läbi nalja ja puhtalt sõprusest edasi unistamata, ilma igasuguse pingeta, tunneksin ennast kui sõiduvees, mitte nagu unistuste pilvedes kartes ennast lolliks teha.

Ja jälle on mul tunne, et köis on käest libisemas. Kui need veel kellegi käes on, siis selle, kes suutis mind ära hullutada.