Teine päev... jälle sattusin kuidagi sujuvalt ja lõbusalt tema autosse, mu elevus oli põhjas. Jajah, ka temaga võiksin maailma lõppu sõita ning vahest on raske aru saada, mis temas on. Ma näen seal oma noort venda, mitte ainult nägusat välimust, aga seda soojust ja vennalikku abikätt. Ma näen seal oma isa, sõnadeta vastastikust tunnetamist. Kas pole nii, et kui pimedale pole antud nägemist, on ta haistmismeel tundlikum keskpärasest? Ühe asja puudus annab milleski muus juurde ehk nagu oleksidki sõnad üleliigsed, sest võtavad võimaluse mõista sõnadeta, kedagi tunnetades, mis peaks olema kõige olulisem. Ja ma olen endistviisi kindel, et asjad juhtuvad põhjusega. Nüüd kui ma jäin siia üksinda (vähemalt mõne ajani), peame tahes-tahtmata rohkem koos töötama, ehk kaob ka see salapära tema ümbert ja ma võin jälle maale maanduda. Hellalt seekord. Aga enne veel sõidame tema juurde, sest ma ei tea kui pikalt juba olen siin vingunud, et ratas teeks ringiuitamise kergemaks ning kui ma Phi-ppa vana ratta ära põlgasin, olen ometi nõus tema ilmselt veel vanema ratta vastu võtma, vähemalt senini, kui saan lähimasse rattapoodi uue varukummi järele, mis on kuskil paaritunnise sõidu kaugusel. Tema juurde sõidul üritan heaga kogu tee meelde jätta, sest tagasi tulen juba omapäi. Mida lähemale jõuame, seda kaunimaks muutuvad vaated kuni tekib äratundmisrõõm. Teisel tulekupäeval sõidutati meid tema poole miskile olengule ning see vaade tema maja juurest ei saanud kuidagi ununeda. Ammugi siis, kui ma polnud veel teiste mägedega tutvust teinud. Kuid siis ma ei põiganud tema rõdule ega killukesele hoovilapile, mis sinna juurde kuulus. Lihtsalt võrratud vaated, vaata siis rõdult, hoovitrepilt või kasvõi aknast ning iha kasvab juba selle vastu, et võiksin seal mõni päev ärgata... Muidugi pole see veel kõik, ümber nurga kuskil selle künka taga, kus tema elupaik on, asub üks täiesti eraldi vägevam mägi, kuhu ta otsustab mind kaasa kutsuda. Olen kahe käega kõigega nõus ja ei mõista isegi, miks ma teisel päeval nii tõrges seltskonnaga tema juurde minekule olin olnud. No muidugi, siis polnud tema ümber seda salapära, ma polnud näinud ta naeratustki, millest võinuks siis üldse unistada?
Pikalt mäkke ülestõus ja mingi hetk pärib ta eesti mägede kohta, jätan viisakuse pärast turtsatamata, sest see väike mäeke, millele suundusime, on kõrgem kui Munamägi ning umbes 10-20 korda väiksem kui mõni Snowdonia mägi, kuhu ma olen tahtnud minna ja nüüd teab seda ka tema. Tema lõõtsutab taga (kuigi ta peaks juba korduvate Snowdonia vallutustega heas vormis olema) ja mina lõõtsutan ees, kuid ülestõus läheb liigagi kiirelt, justkui ma tahaks, et mäetipp iial vallutatud ei saaks, et teekond kestaks igavesti. Ma vist ütlesin, et võiksin temaga maailma lõppu sõita. Muidugi, järeldusi oleks vara veel teha, aga kindlasti on ta selleks sobiv kandidaat, kellest olen kohutavalt puudust tundnud. Ma ei mõista, temas on midagi vennast, midagi isast, aga ometi, ma ei suuda teda sellena võtta. Ta on hoopis keegi kolmas, kelle pärast võiks parem välja näha, ennast paremast küljest näidata ning see tekitab lisapinget, aga ka palju elevust ja õhinat.
Sellest hetkest, kui ta mu ellu ilmus, saabusid ka unistused. Ma ei teadnud, et selleks üldse veel võimeline olen. Ja mis oleks kui... Õigupoolest, kui ma suutsingi unistada, siis tundusid need väga võltsid, kuid nüüd justkui tõelised ja peaaegu elavad, vaid ühe sammu kaugusel – sellised unistused, millesse ma usun rohkem kui neis kahtlen. Ehk ühe sammu kaugusel järgmisest mäest või sellesama väiksema kivikese kaugusel, mis me vahele jääb, kui mäetipu eraklikus sopis kõrvuti istume või nähtamatu õhuseina jagu me vahel, kui kõrvuti vaikivalt seisma jääme, et kaugustesse veel pilke visata. Või kui ta tuleb söögilaua tagant hoopis minu kõrvale seina äärde pingile sööma... Või kui me mõõdame sentimeetreid kuskil ehitusel sisuliselt pead koos, ma võiks siis juba millimeetritest me vahel rääkida. Kui ma mõtlen, et üks meist peaks kasvõi kogemata vastu teist puutuma, säriseks seal elekter ja mina vähemalt saaksin šoki. Kuid ma ikkagi ei tea, kui palju säriseks tema... Raske on ükskõikseks jääda juba siis, kui ta oma hääle vallale päästab, kui sealt tuleb wales’i keel, itaalia- või eestipäraseid sõnu, sobib see talle nagu valatult, maailma lõppu võiks mind kanda ainuüksi tema hääl. Milleks ta üldse vajab oma perfektset naeratust?
No comments:
Post a Comment