Mida lähemale tuli ärasõit, seda valusamaks kasvas igatsus kodu järele, kuigi ma juba siis eeldasin, et see ajutine igatsus on kadunud täpselt nii kauaks, kui jätkub põnevust uues kohas. Aga mida poleks elu sees arvanud, et mulle võiks siin nii palju meeldida, et mu mõtted keerlevad vahest selle ümber, mis mul üldse sinna, kodupaika, maha jäi. Kodu on oluline ja see paik on kindlasti jäädavalt minu hinges, aga kui selle ümbert kaovad inimesed, jääb tunne, et miski või keegi ei oota mind ning seda enam, kui siin on ümber nii palju meeldivaid inimesi, kes saavad ehk selle lühikese aja sees nii omadeks, et lahkuda tuleb pisarsilmil. Ammugi teades, et siin on rohkem inimesi, kes ootaks mind tagasi kui sünnikodus. Seega, nii harjumatu ja ootamatu kui see ka mulle ei tundu, oleks mul justkui kaks kodu - üks siis ja teine seal. Praegu loodan, et see projekt on siin pidev ja kestev, et võiksin alati naasta oma Wales’i südamesse :)
Aga elame päev korraga, suve südameni on aega veel küll Wales’is end koduselt tunda ja ehk siis keerlevad peas juba teised mõtted.
No comments:
Post a Comment