Kardan unistada, kardan pettuda, sest kõik toimib ideaalselt vaid peas, unistustes, eesmärkides. Need ajad on justkui möödas, kui julgesin unistada ja seada konkreetseid eesmärke. Nüüd on vaid siht, millest juhindada ja sellest piisabki, nii ka soovitatakse. Tulevikus elades ei saa elada tänases, aga mis saab olla tähtsam praegusest hetkest? Elu on kahjuks piiratud ajaga.
Kellelgi pole õigus iseenda soove teisele peale suruda, teist süüdistada, hukka mõista, teise eest otsustada, elu elada. Kes meist oskaks elada õigesti, kus on üldse tõde, kellel oleks õigus võtta jumala roll? Kui keegi üldse teab, mis on õnn või õnnetus, siis me ise. Isegi, kui miski on viga, laske sel sündida. Muidu me ei õpiks, eristaks õiget valest, elaks. Tahame jääda kõik iseendaks, laseme siis ka teisel see olla.
Ometi tahaksin midagi reaalselt, anda endale ja kellelegi teisele võimalus. Ehk on mul villand enda teooriatest, sellest, et asi on selge peas, tahaksin jõuda nüüd arusaamiseni ka praktikas. Kuidas, ma ei tea, aga edasi heietades keeraksin lihtsalt segi. Seega valik, kas võtta igati vaba hinnanguteta suhtumine või jõuda reaalsuseni. Kumb on kergemini saavutatav?
Kas suudan kedagi teist peale iseenda usaldada, jagada iseennast? Kas suudan lasta minna, kas suudan kannatada ebatäiuslikkust, kui keegi tuleb ja teeb teistmoodi, mitte päris nii nagu mina. Kas suudan usaldada, anda midagi kellegi teise kätesse, lasta minna? Liialt harjunud tegema nii ja see tundub ainuõigena, kas muretsen liialt, et keegi teine ei saa hakkama ja pean ise kõik piisava varuga, kuni lõpuni välja tegema? Isegi selle ees, kes on ennast juba tõestanud. Jah, mitte nii nagu mina, aga miks ma arvan, et mul on õigus? Alati ei saagi olla, aga ma olen harjunud nii (oma kodus). Ei saa enne teada, kui ei lase sel kõigel sündida. Võtaksime päeva korraga, vaataksime, kuhu see viiks… Võibolla oleks see isegi hea, mida oleks kaotada? Vead oleksid ka head… milleks venitada seda, mis on niikuinii tulemas… elu on ju lühike.
Aga mina passin omas nurgas, sina omas. Minul on oma maailm ja sinul oma, kuidas me saakski neid ühendada? Saaks vaid, kui tahaksime, tunneksime ära, tunnistaksime, julgeksime väljendada, rääkida oma soovidest, arvestades ka teineteise huvide, eesmärkide, unistustega. Ehk oleks need üh(is)ed, ehk ka mitte, aga me jätaksime piisavalt ruumi, et keegi ei peaks selle pärast kannatama, ennast kohustusest muutma või midagi endas alla suruma, pigem kohanduma, muganduma olukorras, teineteisega. Aga me jääksime iseendaks, see oleks peamine, millest juhinduda. Mina ei taha, et oleksid keegi teine, sina ei soovi sama. Kas suudame välja kannatada teineteise vead, kas õpiksime armastama ka seda poolt? Oluline on rääkida, julgeda välja öelda oma mõtted, mitte neid koguda aastate kaupa endasse, et siis viimasel hetkel välja paisata, alles siis, kui on hilja, pöördumatu olukord. Oluline on olla avameelne, aus iseenese ja teise suhtes, julgedes jääda siiski iseendaks. Otsused peavad tulema ühisel meelel kartmata hukkamõistu, vaid hoopis kandes mõistmist ja toetust, koos läbi arutades, lähtudes soovist olla teineteise vastu hea, aus ja õiglane. Miski ei pea tulema pingutatult nagu andmine ja vastuvõtmine, mis on ühtlasi tasakaalus. Hoolimine, lugupidamine, arvestamine, märkamine, tänulikkus on püsivad väärtused, mida tuleb hoida üleval väsimatult, pidevalt. Me ei pea tõotama selle õnnestumist, kuid üritama parimat. Ütle vaid, millal oled valmis juhinduma sellest ideaalist, olen valmis ka mina… KOOS… Kui loed mu mõtteid, loen ka sinu…
No comments:
Post a Comment