Kui ma mõtlen tagasi oma aastale, siis ühe sõnaga võiksin küll seda paabelina kirja panna nagu nägin ette unenäos, aga mis mõttes? Kummaline ja veider 0li kuidagi see aasta. Kui eelmisel oli varuks küllaga meeldivat läbi uute kogemuste, siis sel pigem… ma ei ütleks, et ebameeldivat, sest midagi traagilist ju polnud ja pealegi on ka vähem meeldivas midagi olulist, millest saab õppida ning kui ma seda teha ei oskaks, siis võiksin aasta tõesti pigem nurjaläinuks kuulutada. Aga kindlasti tekitas see aasta palju segadust suhete ümber, millest tuli asju selge(ma)ks mõelda.
Kolmas ei mahu sinna vahele, kus temale kohta pole. Pole tahtnud kellegi eludesse vahele sekkuda ega võtta teadlikult ka “maailmaparandaja” või “sanitari” rolli, aga elu vahest paneb seda osa kandma ilma et aru saaksin, kuidas see juhtub. Minuga ei peaks selliseid asju ju juhtuma! Minu kavatsused on olnud head ja kui kellegi süüdistused on mind solvanud ja pahasti tundma pannud, siis probleemi kese pole olnud tegelikult minus. Süüd kiputakse ikka veeretama kellegi teise peale, jah, ka see on mõistetav, iseasi, kui palju teeksin seda mina. Igal juhul olen andnud mõnedele sel aastal võimaluse märgata midagi olulist kellegagi koos olles ja lõpuks, kui sellest peaksid väljuma võitjad, siis mina see pole. Kas ma teeksin midagi heast peast, teades, et väljun kaotajana?
Mul on täiesti villand sellest tringel-trangelist, millesse kuidagi kinni jäänud olen. Tahaksin midagi puhast ja siirast, tõsist ja väärikat, aga situatsioonides, kus on abielud, endised, lapsed, on tahes-tahtmata palju kinniolekut selles. Ma ei taha üheski suhtes konkureerida ja pole seda ka teinud, tahan olla kellelegi kõige olulisem ja kui mind ei võeta ka lihtsalt sõbrana, siis kahju küll... Jah, on lapsed, kellega ei saagi konkureerida, levelid pole eriti võrreldavad, aga need naised… liiga palju tõmblemist ja otsustamatust, jagelemist ja kemplemist. Keegi ei taha olla igavesti teine, aga tark annab ka järele. Kas ongi mul see vanus nüüd, kus esile kerkivad nö. “teise ringi”…. ? See kõlab liiga nõmedalt, et lõpuni öelda. Liiga nõmedalt kõlab ka üks sõna naise kohta, kes teatud teenuste eest omale elatist teenib, aga vahest ma tunnen end nii, sest mu väärikus saab tugeva hoobi, kui minu puhul nähakse vaid pinnavirvendust, tahetakse peale karata ilma pikemalt süvenemata. Võibolla nähakse midagi erilist, aga selles ei saa kindel olla... Eks mõne naise väärikuse pihta see ei käigi, muidu poleks ka armukesi ja neid, kes suudavad konkureerida (ei ütle seda negatiivse alatooniga, kes teab, kuidas veel üllatada oskan!?), aga siiamaani pole mina suutnud.
Igal juhul olen muutunud järjest ettevaatlikumaks, ilmselt olen täielikult blokkis, kuigi sulatada on võimalik, olen seda isegi vankumatute peal näinud, vaja lihtsalt aega. Järjepidevus, seda ma vist enam üritada ei kavatse. Ma ei viitsi, ükskõiksus kasvab, iseendaga olemisel on vähem komplikatsioone. Harjumus, oskus olla nii, kulgemine, minnalaskmine jne… Ei tunne end isegi hetkel ära – ka kõige sobivam, meeldivam, erakordsem kaaslane jätab suhteliselt ükskõikseks. Emotsioonitu, tuim teatud koha peal…. Eih, minus on liigagi palju rahutust veel. Varem oleksin mõttes kedagi trilli-trallitanud, aga nüüd… ma ei näe, ma ei näe seda… see on liiga kaugel, et näha… isegi kui võib olla silme all… ma tahaksin tõesti veel uskuda ja julgeda loota, jaa, usungi selle tõelise eksistentsi, aga miskipärast ei näe endaga seoses tekkivat. Keegi teine ei saa mind välja tõmmata sellest koopast, kuhu ise ennast sättinud olen.
Kõik kõlab siin tegelikult palju süngemana kui on. Pole mu elul miskit häda, kulgeb nagu ikka, tunnen mõnu pisiasjadest ja ka üksindaolemisest, pole ka üldises plaanis sugugi emotsioonitu, aga ometi mingi okas on kuskil kriipimas. See, mida järgmisel aastal ehk enam häirimas pole.
No comments:
Post a Comment