varem ja nüüd

Palun kohe andeks järgneva üldistamise pärast, aga ju siis midagi on, kui ma erinevust märkan.

Varem oli oodatav (tundus normaalsena) käitumine, kui teenindajad nähvasid ning morni näoga pahurad inimesed kirusid, süüdistasid, kurtsid kehva elujärgu, tervise või majandusseisu üle ning neil oli hea meel, kui teistel halvemini läks. Nüüd häirib, kui ei vabandata või peab ise ennast tagasi hoidma, et mitte võõraste ees “Vabandust!” üle huulte lasta, sest muidu vaadataks kui napakat, kes teadmata põhjusel, “eimillegi” pärast ennast süüdi tunneb. Kaaskodanikud riivavad, mühkavad, hingavad kuklasse ilma et nad sellele vähimatki tähelepanu osutaksid, ammugi vabandaksid. Poodides ja muudes avalikes paikades, isegi seal, kus teoreetiliselt on piisavalt ruumi, pole hingamisruumi, sest tõuklemise ja tõmblemise käigus sõidetakse lihtsalt teerulliga üle, kui ise enne ei tagane. Ahistatud oleku tunne, kui keegi poeriiuli juures kõrvale tuleb, et vaadata, mida sina vaatad või panna korvi see, mille sinagi paned. Anonüümsus on olematu. Sebra juures teeületust oodates on paha tunne autojuhi kannatus proovile panna. Porised ja ligunenud jalad on sama normaalsed kui hall ilm suuremast ajast aastas. Kapis on vähemalt rohkem kui kahe aastaaja riided ning karmi temperatuuriga kümme kihti peale ja maha saada on omaette päevategevus.

Nüüd hindan ma elurõõmu, inimesi, kes naeratavad, suhtlevad vabalt, pingutamata, hetkeks tee peal peatuvad, et sõprade, tuttavatega lühidalt juttu ajada, sundimatult juhuslikele viisakust avaldada, rääkida sellest, mis ilus ja hea, olla rõõmus teiste heaolu üle, naerda või niisama kaaskodanikku teretada, märgata ja aidata. Oodatav käitumine on sõbralik, viisakas ja taktitundeline nii tuttavate kui ka juhuslike ees. Teenindajad ei kriiska ka eluvaluga, inimesed ei ütle teineteisele halvasti, vabandavad juba siis, kui solvangust ja muidu (poes) kokkupõrkamisest on asi veel väga kaugel. Autojuhid annavad vabatahtlikult ja suurima hea meelega teed kaasliiklejatele. Enamik päevadest ilmutab end päike, porimülkaid pole ja riideid kulub vähe. Poes on ruumi, keegi ei jälita, ei tule kõrvale passima ega üle õla kiikama. Jäetakse hingamisruumi ja taganetakse, kui pisutki tekib kahtlus, et ollakse kellegi privaattsoonis. Isegi ekstreemsemates olukordades (suurtes ostukeskustes pühade ajal, bussile järjekorras), kui on vähe opereerimisruumi, pole keegi nii mühaklik, et jalust maha sõita. Keegi ei pressi peale, liigutakse rahulikult ja kannatlikult arvestades kaaskodanikega. Teeseldud või mitte, on siiski fiktiivne delikaatsus parem kui siiras mühaklikkus.

Nüüd on minust saanud kohviarmastaja. Kui kohv oleks kofeiinivaba, siis kuluks seda palju – suured kruusid, mitu korda päevas ja alati piimaga. Piim käib ka (paki)teesse ning hapukoore asemel suppi. Leib ja kohupiim ei maitse enam sama hästi kui varem. Möödub kuid ilma leivata, sest seda asendab karask.

Minu jutus kõlab liiga tihti: “…aga Inglismaal…”.

Hing jääb kripeldama, sest midagi tuli kaasa ja miski pole enam sama, mitte küll sama traagiliselt kui ameeriklastel enne ja pärast üheteistkümnendat septembrit, aga ju siis piisavalt, et sellest pidevalt rääkida ja kirjutada. Igal pool on rohi roheline, aga veidi erinevalt. Täna siis sellise nurga alt.