erinevast rõhust

Ohjaa, mis probleem on ühel tädikesel, kes tuttavat teisel pool teed nähes tema poole üle tänava hõiskab: “Ma kuulsin, et su sugulane X kaotas töö!” Päris kena “Tere” alustuseks küll. Lühidalt võtab kokku eestlaste üleüldise suhtumise. Meenuvad inglased, kes teevad pika ja sobiva sissejuhatuse, kui on tõesti vaja teatada, et kahjuks... Aga see tuleb pigem ette klienditeeninduses kui isiklikus jutuajamises. Inglased võivad küll üle tänava hõisata, aga õnnest ja rõõmust teist kohates ning vähemalt üks "How are you?" tuleb ikka. Seejuures alustavad nad headest uudistest ja tihtipeale vaid sellest räägitaksegi. Ei tea, kas peaks üks põlvkond välja surema enne kui eestlased saaksid rõhu õigesse kohta? On see siis meie mineviku süü, aga miks peaksime keskenduma negatiivsele, rääkima halvast, leidma elus vaid asju, mis on halvasti. Miks tunneb üks eestlane rõõmu, kui teisel läheb kehvasti või vähemalt kehvemini? Eestlane ei hakkagi head elu nägema, kuni rõhk on paigast. Ja pole see riik midagi süüdi kellegi isiklikus allakäigus.
Inglasel on hea meel, kui teisel hästi läheb. Rõõmuga elatakse kaasa kellegi õnnele. Miskipärast ei meenu ühtegi korda, kui tänaval kohtujad kurdaksid tõsised näod ees oma kehva elu üle. Vastupidi, enamik neist naerab lõbusalt ja lausa särab elurõõmust. Ma ei pidanud tänavale minema, et neid sädistamas kuulda. Minu toa aknad polnud double-glazed ja ma ei elanud ka just kõige vaiksemal tänaval. All oli apteek, postkontor, üle tee kino, optikapood, kihlveokontor, kõrval videolaenutus, kaardipood, take-away, ajalehemüügikohad, snäki-, toidupood jne. Vahetpidamata käis all tihe vadistamine, millest kuuldus minu ülakorruseni rahulolu ja õnn. Täiesti võõrad inimesed pidasid pikki juttusid maha rannas, kui nende koerad kohtusid ning kokkuvõttes oli vahel seal lausa grupp inimesi ja koeri koos. Pärast nad muidugi polnud enam võõrad… Lugemata arv kord teretati või visati mõni juhuslik naljarepliik tundmatu poolt. Ebatavaline polnud ka, kui jagati soovitusi või hoiatati heasoovlikkusest, ilma palumata.
Pole vist vaja öelda, et kõigi elus on midagi ebameeldivat, pole ka inglased erandid, aga ometi leiavad nad jututeemadesse seda õiget. Ja nii ongi, tõmbame ligi seda, millele keskendume. Miks läheb kellelgi paremini kui minul, miks temal alati veab ja mitte minul, miks tal on põhjust rääkida ainult heast, kas tal pole elus midagi kehvasti… Tal läheb hästi, sest ta mõtleb hästi ja isegi siis, kui on kehvasti, ta lihtsalt ei pane rõhku sellele, mis on halvasti, ta ei räägi sellest ja see, et ta keskendub positiivsele, tõmbab üha rohkem seda ligi. Lihtne ja loogiline jälle. Üleüldine mulje siis selline, eks ole erandeid siin- ja sealpool.
Miks ma üldse räägin sellest? Eks ikka igatsen sellise eluterve suhtumise järele.