suusahooaja lõpp

Ilma veel ju oleks, aga paraku on suusasaapa kinnitus lõpuks omadega täiesti õhtal, et isegi parema tahtmise juures ei annaks seda sõitmisvääriliseks kõpitseda. Paarist korrast oli abi paariks lisanädalaks. Asi seegi. Nüüdseks siis ligi 50 korda suuskamas käidud ja viimastel nädalatel liitus minuga naabri koer, kes otsustas regulaarselt kaasa hängida ning liikluse tema järgi käima panna. Tagantjärele mõeldes igati vahva aeg ja tänu imelisele talvele. Lumi tuli maha nädal-paar enne jõule ja sellest alates pole sula olnud, vaid aina juurde tulnud. Täna sattusin lumesse, mis oli liialdamata üle põlvi ja rohkem veel, nii et muidu krapsakas koer, kes ei jõua mind järgi oodata, pidi seekord minu sappa võtma – lumi oli üle tema ehk keskmist kasvu koera. Tavaliselt olin ma ainus sel rajal, sest käisin esimese valgega ning sõltumata nädalapäevast. Täna enne lõunat suundus sinna rajakesele ligi paarkümmend inimest, kui mina juba tagasiteel olin. Ei imesta ka, pühapäev, ideaalne suusailm ja ehk mõnelgi mõttes Tartu maraton, kuhu nemad ei läinud. Kahjuks just täna polnud rada lahti aetud ja eilne tuisk oli toonud päris kobeda kihi lund maha. Kuid siiski pean kiitma rajaajajat – enamikel kordadel olid minu jäljed esimesed puhtal sõidurajal ning ei mäleta päevagi, kui lumes oleksin pidanud sõitma (v.a päris alguses ja täna).
Mulle jõudis viimasel ajal kohale, et mul on trennisõltuvus – et head tunnet saada ja endaga rahul olla, pean seda tegevust jätkama sõltumata ilmast või olukorrast ning kui ma seda ei tee, muutun väga rahulolematuks ja see viib tuju alla. Iga sõltlane otsib endale õigustusi, minu oma oleks, et mõõdukas trenn ei tohiks tervist kahjustada :D Ekstreemsustest on asi ju kaugel, medaleid mul pole ning spordisaalis tunde ei veeda, kuid mõtlemises ka vist kõik korras pole. Mul on juba hirm selle ees, mis saab homme, järgnevatel nädalatel, talijooksja? Ja siis on need nädalad, kui kogu kupatus sulama hakkab. Ühesõnaga on veel kõvasti aega põllu- ja aiatöödeni või ajani, kui maa kuiv, et joosta ja rattaga sõita. Minust pole asja ka spordisaalidesse, olen seal vist liialt olnud, et asja nautida. Täpsemini öeldes olen endale selgeks mõelnud (pähe võtnud), et parim liigutamise viis on järjepidevalt vabas looduses ning muud variandid on inimestelt raha väljalüpsmine. Ohjaa, jälle meenub inglise aastaaegade suur pluss, kui muud välja ei osanud mõelda, siis sai tiir jooksmas käidud ning päevake jälle korras…
Ehk nüüd on siis aeg õppida oma rahulolematusega toime tulemist või... eile jäi kõrvu midagi taolist: takistused tulevad teele selleks, et näha, kui väga inimene midagi tahab. Pole välistatud, et ma ka midagi uut leian.
Nüüd positiivse poole pealt, mõned ehk arvavad, et olen messaris blokid peale tõmmanud, aga vot ei, olen lahti saanud messarisõltuvusest ning nüüd on pigem vastupidi, ma ei suuda eriti sinna tullagi. Kui end kokku võtan, siis paar korda nädalas vean ja hea ongi, siis on ka kvaliteetsem jutt. Facebook võiks küll maha surra, hahaa. Paar aastat tagasi, kui konto tegin, oli see praktiliselt surnud koht, peamiselt väliskontaktide hoidmiseks. Nüüd on hakanud ka eestlased sinna kokku voolama ja endalegi tundub Facebook järsku Orkuti ees suuremate eelistega, aga muidugi küsitav jälle, mida see kokkuvõttes annab…
Muidu võiks isegi uue suusakomplekti soetada, ehk on allahindlused juba alanud või algamas (pärast Tartu maratoni? pärast sula?), aga ma ei suuda end kuidagi kokku võtta, et vaatama minna, sest olgem ausad, siin ei ole poode või siis pole valikut normaalsete hindadega. Ehk jääb netis surfates midagi silma.